Ma ei tea kui naiivne või lapsemeelne see idee tundub, aga ma olen viimaste kuudega avastanud, et ma olen täiskasvanuks saanud, st mu elus on palju "täiskasvanule omaseid asju", sh intriige ja inetuid mänge.. ja ma ei taha et see nii oleks. Kohe üldse ei tahaks. Ma sirvisin siis enda vanu blogisid-kirjutisi ja sain taas kontakti enda vana minaga. See oli minu jaoks nii liigutav- ma tundsin end taas selle naerustpakatava ja õnneliku noore lapse-teismelisena. Ja ma loodan ta jälle uuel, kõrgemal tasemel jälle üles leida.
Ma unistan, et ma suudaksin samamoodi naerda, vaadelda elu lootusrikkalt ja pakatada heast tahtest, energiast ja jõust. Või pole see võimalik ja ma peangi leppima et olen igavesti stoiline, emotsioonitu ja "korralik"? Et see kuristik minu ja mu lapsepõlve vahel on ületamatu...
Ma ei tea. Aga ma tean, et ma püüan teda leida. Läbi kirjutamise.