All you need. Ilusat uut aastat!

Ma olen mõelnud et kui ma kunagi peaksin abielluma, siis kuidas minu ja mu tulevase mehe pereliikmed hakkavad läbi saama? See teeks mulle väga haiget kui nad läbi ei saaks, omavahel kuidagi halvas mõttes võistleks või midagi sellist. Pulmas riputaksin laua kõrvale sellise sildi:

Täna üks sõber uuris millised mu uue aasta lubadused on... Konkreetselt ei osanud talle midagi vastata peale selle et olla õnnelikum.

Täna nägin unes et tantsisin üksi mööda apelsiniaedu ja vihmaseid munakivisillutatud tänavaid.

Ignorantsus on õnnistus?

Juhtusin lugema üht raamatut kus kirjutas selle kohta, kust pärineb määratlus "juhm aga õnnelik" . Selgub, et sellel ongi kuigivõrd teaduslik tõepõhi all: pragmatismi rajaja C. S. Peirce kirjutas aasta 1878, et mõtlemise ülesanne on kahtluse vaigistamine. Seni, kuni midagi valesti ei lähe, ei mõtle me üldse. Kui me ei kohta takistusi, siis libiseme elu voolus lihtsalt edasi. Alles siis, kui mõni takistus teele tuleb, läheb käiku teadlik analüüs. Kui nii mõelda siis tõesti. Jõulud on mu enam-vähem normaalse eluviisiga väga destruktiivselt ümber käinud. Loodetavasti uus aasta loob selles osas mõned korrektiivid.

Viktor Koop peale Elina Borni kostüümi nägemist: " Pane nüüd üts kõrralik kampsun ka selga." Aire Koop peale Rasmuse esimest lugu:" NO ON HEA POISS!"

The bad luck team jututuba

Väga raske päev oli täna. Mul on alati hea meel kui sellised päevad läbi saavad. Selliseid asju mis viimasel ajal on juhtunud on lihtsam teada kui tunda.. ja lihtsam tunda kui selles elada. Püüan meeletult mõelda neile ilusatele aegadele, mis meil Marleniga koos olnud. Taaselustan värskust täis kevadõhtuid. Need on nii ilusad olnud, eriti siin, Tartus.

Pilt on meenutus vaid ühest. Jooksime läbi vihma ja jäime ikkagi õue istuma. Vihma lõhn on nii kutsuv. Jälgisime inimesi kes püüdsid end veel piiskade eest kuidagi varjata. Pea vastu, kallis sõber..

Uudiseid lugedes võiks küll arvata et maailma lõpp on tulekul..

Joon nüüd ühe kange kohvi ja siis Marleni vaatama haiglasse.

Kuldvillak club illusionis

"Kes on purjus inimene?" / "Mis on ma tahan uue siidri osa." / "Kes on neiu kes läks tualetti."/ "Mis on meeste ülekaal."/ "Mis on tore, et tulid." Need on vastused vaid mõnedele küsimustele, millele Liisiga eile vastused leidsime.

Krematooriumiboy:" Liar, liar, pants on fire!"

Tänase raamatukogus õppimas käimise järel võiks püstitada mõned uurimisküsimused: 1.Kas ja kuivõrd on normaalne LOTE saalist välja joosta naermapuhkemise põhjusel? 2.Millised on tudengite põhjendused TÜRi LOTE saalis "Fightclub'i" lõpussteeni vaatamisele? 3.Kuidas mõjub vee tilkumine kasti üliõpilastele, võrreldes sellega kui ta ei tilgu? 4.Kas meessoost isendeid häirib naise DAS MEGAIRW rohkem kui naissoost isendeid? and in addition: La: tahaks paljalt ringi käia, duši alt tulles, aga ma ei tea kas boksikaaslane on kodus:D Li: katseta, liiga kauaks oled eneseväärikuse säilitanud juba La: püstitan hüpoteesi et boksikaaslane on kodust ära Li: ja statistiline seos ilmneb töö käigus La: :D:D:D Li: kas on positiivne või negatiivne ja missuguse tugevusastmega. õppimine 24/7

Astraalboyfriend, puujalg ja šampanja

Ilmselt see pealkiri ei tekitanud teie austatud temporaalsagaras elektropotentsiaalset nihet, aga ikkagi võtavad need sõnad eilse õhtu hästi kokku. Mul oli väga lõbus. Mis tänasesse puutub, siis olen täna mitu tähendusrikast telefonikõne saanud. Tunnen, et kõik liigub praegu õiges suunas. See on hea. Ps, eile panin vist helesinise kleidiga veits puusse?

The loneliest people were the ones who always spoke the truth.

Peaksin praegu hoopis tegelema pedagoogika uurimismeetodite, Eesti uusima aja ajalooga või paljude paljude muude asjadega. Ikkagi leian end siit, üsnagi emotsioonitu näoga ekraani vahtimast. Peaksin endas leidma mingisugusegi motivatsioonikillu, mis edasi aitaks liikuda. Muidugi ma tean et ma ei ole ainuke kellel motivatsioonipuudus jms on, aga see ei tee mu probleemi ju vähemtähtsaks. Ma tahaksin et kõik mida ma teen, oleks tõeline. Päris. Et kõiges, mida ma teen, oleks mind. Ma olen väsinud pettumast inimestes, kelle pakend algul hoopis muud sisu näitab. Mina ju olen alati ehe, miks teised seda olla ei võiks? Siis tunnen end vahepeal justkui süüdi selles, et see, et ma haiget olen saanud, ongi minu enda süü kuna ma ei mängi kaasa. Reegleid mitte-järgiv mängija ju diskvalifitseeritakse?

Kas on meie vahel näiteks mingid tõkked, mõtlen kohvitass või keegi, kes on veel? Või siis segavad meid võõrad põhimõtted või olemegi teineteise teel?

Ma olen valmis.

Täna mõttesse vajudes hakkasin mõtlema sellele kui keegi ütleb "See on fakt ja Sa pead sellega leppima" siis justkui tulebki nii välja, et elu ongi ainult faktidega kohanemine. Eestis elades tuleb alati talv- hoolimata sellest, kas oled hea või halb inimene, ei ela Sa talve üle kui Sa ennast selleks ei kohanda. Justkui me oleksime savi, millest elu kujundeid voolib. Mõnest meist saab kaunis kunstiteos, mõni jääb lihtsalt mingi kasutu abstraktse vormina teiste taha lebama. Ja siis.. kui ehedad me tegelikult oleme? Kust läheb piir, kus lased end vormida ja kus peaksid vastu panema? Millised me tegelikult, päriselt oleme? Võib-olla meie tunded on vaid meelepetteid, mis olid sõnade varjule peitu pugenud. Äkki on ka armastus vaid võlts fassaad- ilusad, kuid üleliigsed sõnad, millega ei ole kunagi võimalik seletada seda, mis meid tegelikult valdab. Mis tõestab jällegi - see müstiline tunne on vaid seal, kus tahame teda näha. Päriselt - vahel isegi tunda. Kuid kuidas saada lahti soovist näha ja tunda? Kuidas rabeleda lahti ja ära lennata?

Mul on lootus et kord oma tunded vallutan....

Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen kuis hoitaks mind. Tunnen,et väärin, väärin olla nii...Sest maa peal on paradiis...Mu jaoks, kusagil siin, kui maas on mõni murtud viiv, tast tee üle viib...ja kusagil siis, paistab paradiis, mu jaoks. Ja taaskord ma usun, et kõik võibki hästi lõppeda.. Võib-olla võtab mus maad liigne naiivsus.. aga praegu ma sellest ei hooli. Ma olen sügavalt õnnelik. Lihtsalt niisama. Aitäh teile. L