Ainuke asi mis on muutumatu on muutumine

Sirvisin täna vanu pilte, kirju ja muud. Meenutasin mida nendel hetkedel tundsin, mõtlesin. Justnagu suurpuhastust teeme ka vahel mõtetes suurpuhastust. Peale seda püüad olla puhtam, parem.. mingiks ajaks. Kuni taas avastad end tegemas seda nn suurpuhastust, lubadust enda paremale minale.. Mitte et see oleks halb, et me aeg ajalt jälle nullist alustame.. lihtsalt ilmselt me olemegi loodud jõudma spiraalina mingisse olukorda tagasi, vaadates minevikule justkui ülevalt alla. Samas.. võib-olla lõpus mõistad, et see olid sina terve see aeg.. Sina, Sina, Sina. Nothing more, nothing less. Oluline on, et laseksime vanast lahti ja tunnetaksime praeguse momendi jõudu.

Ma ei suuda enam.

Ma arvan et meie kõige suurem väljakutse on saada üle iseendast. Lasta lahti oma minevikust, mis meil olevikus elada ei lase..Ma olen seda teha püüdnud..unes aga ilmuvad taas ebameeldivad pildikesed minevikust. Sellised, mille olemasolu olen ilmselt ärkveloleku ajaks maha surunud, unustada püüdnud... Kui raske on olla tänulik päiksepaiste eest, kui õues sajab vihma?