Millest ma unistan?

Suvi hakkab otsi kokku tõmbama ja taas ma jäin mõtlema, miks ma sellest siis puudust tundma hakkan. Välja mõtlesin. See on vabadus ( väga šokeeriv, kindlasti ei näinud Sa seda tulemas). Igatahes, ei ma ei mõtle et tööl käimine oleks nagu vangis olek.. vaid lihtsalt, ma olen selline inimene kes tahaks tegelikult kõigist ühiskondlikest "ahelatest" vabaks murda ja lihtsalt seljakotiga Alaskale minna. Nii nagu Chris Mccandless.  Video mida siin postituses jagan pärineb filmist "Into the wild" mis omakorda põhineb tõestisündinud lool. See on päris vabadus.  Olen üks ilmselt vähestest naistest kes kaubanduskeskuse asemel pigem läheb parki või  metsa. See väike laps, kes mööda puid üles ronis, endale sõnajalgadest onni ehitas ja kivisid ööseks kaissu võttis pole kuhugi kadunud.  See on vabadus- nagu ürgne kutse, olla ühes loodusega.

27

Ei tea kas suve lõpp sunnib nostalgitsemisele või on see miski muu, igatahes  jäin täna mõtlema, et aeg läheb tõesti meeletu kiirusega. Ma olen 27. Kas see on vana? Kui mõelda et tänapäeval on mõeldav elada 100 aastaseks, siis veel mulda peale ei pea kraapima.. Samas päris teismeline ka enam pole..Nii mõnelgi inimesel on selleks hetkeks juba nii palju läbi elatud, et eluraskus sunnib nt kuuli pähe laskma. (27 klubi) ehk siis kuulasin Nirvana unplugged kontserti. Mitte et mul kõik nii hästi läheks et elu oleks nagu kutsikad ja heinamaa, aga kuuli pähe ei lase. Ma pole "the easy way out" inimene. Lõpetan tänase postituse Forest Gumpyliku "and thats all I have to say about that".
 https://youtu.be/hNVu55ZyC-Y

Mu viimasest postitamisest on ikka üsna pikalt möödas, peaaegu neli aastat. Ei, mitte et mul poleks olnud mõtteid või ideid, lihtsalt... life happens.  Igatahes, siin ma nüüd olen. 

Suvi on aeg kus inimesed on õnnelikumad. See on tegelikult naljakas kuidas ilmastik mõjutab positiivsust. Kui saaks, püüaks päiksekiired purki ja talvel keldrist võtaks.  Teeks hommikukohvi kõrvale ühed päikesepannkoogid. Teoorias olen tugev, praktikaga pean veel vaeva nägema.

Igatahes üritan veel võimalikult palju seda head endasse talletada, et mitte talvel jala pealt kukkuda nagu tühjaks läinud patareidega Duracelli jänku. 

Mõnusaid augustikuu hetki ! (Loe: viimased kaklused herilastega arbuusi pärast ja niidetud muru lõhn)