Kus te olete?

Eneselegi üllatuseks olen muutunud inimeseks, kellega kokkusaamiseks aega ei jätku või kellele tagasi ei helistata. Võib-olla on see tõesti ainult mingisugune periood, mis möödub, aga kes seda teab. Eks elu teeb oma korrektiivid mis näitavad, kes jäävad, kes mitte....

Hundihing

Vahel ma käin endast ära ja otsin neid ürgseid radu, mida mööda mu hing tegelikult rännata tahab. Isegi, kui inimesed näevad, kus ma asun, ei tea nad, kuhu ma olen teel. See vajadus sellise iidse jõu ja harmoonia järele võtab üle kogu mu olemuse.

Raamatut kirjutama ja kaalikaid kasvatama!

See Dublinis oldud aeg- nähes seda meeletut poodlemist ja asjade kokku ostmist ilma vajaduseta pani mind mõtlema. Ma tahan ise midagi produtseerida. Ma ei taha olla ainult kasutaja, ma tahan olla looja.  Sest lõppude lõpuks kui me pidevalt ainult ostame, saab sellest meie kinnisidee- pingutada tööl selleks, et saada palgatõusu, et saada rohkem raha, et veel enam osta.. Ja samas on meil ju nende ostudega ka pidevalt pettumusi, st äsja ostetud kingapaar ei tundugi pikemal kandmisel enam nii mugav, särk mille tekst ütleb Sulle, et Sa oled maailma kõige vingem inimene vms ei tundugi peale korra seljas olemist enam nii atraktiivne.. See kõik paneb meid veel ostma.  Pettumus paneb meid ostma, sest me loodame uue ostuga saada üle vanast pettumusest- see on nagu ahel. Ühesõnaga, ma ei hakka siin mingisugust puritaanlikku eluviisi propageerima, st ma ei arva, et kõigil peaks olema vaid üks paar kingi, ühed püksid ja pluus, vaid mu mõte on selles, et me ei peaks olema oma emotsioonide/tahtmiste orjad. Me peaks olema nende ülemused. Idee oleks siis selles, et kui ma saan, vajan, tahan- ma ostan. Ma ei osta, kui ma pean selleks üle 20 % oma päevasest energiast (nii füüsilisest kui vaimsest) kulutama- et ma ei peaks rakendama ostmiseks lisaressurssi rohkem, kui asi väärt on. Lisaks veel see, et ma ei osta, kui mul tegelikult ei ole raha (krediitkaart).
Kogu see teema tõi mulle tagasi jälle ühe oma ammuse plaani, milleks on raamatu kirjutamine. Ma tahan olla autor.  Ma tahan ise paika panna ühe maailma, millest teised alles hiljem teada saavad, kui nad seda oma kätevahel hoiavad ja siis ise otsustavad, kas ja kuivõrd nad minuga nõustuvad või üldse seda kõike vajalikuks peavad.

Eksitavail teedel, läbi öise aja..

Mul on hea meel, et ma ei ole järjekordsel bussipakitud ekskursioonil, kus turistidele näidatakse linna nagu toodet- st ainult selle parimaid külgi. Mulle meeldib, et olen näinud Dublini tänavaid, millel lamab tihti varesenokaauguline prügi. Mul on hea meel, et olen külastanud kohti, kus käivad iirlased, mitte turistid.  Mulle meeldib näha tavainimesi nende tavaelus. See tegelikult näitabki Sulle, kes Sa ise oled.
Mulle meeldib kuulata lugusid sellest, millised sotsiaalsed probleemid siin teemaks on ning kuidas neile lahendust leida. Mulle meeldib, et mulle ei tekitata illusioone, vaid näidatakse seda, mis on ehe. Ma ei väida, et ma ei näeks siin ainult koledaid kohti, ei .. Ma näen ka neid turistiatraktsioone, aga põhirõhk ei ole neil.  Ekslen rõõmuga mööda Dublini tänavaid ja olen õnnelik.

Mis mul viga on?

Miks ma ei suuda mõista, kui keegi end ise ühiskonnast ja sõpraderingist eraldab? Mu mõistus ütleb mulle, et see on tema kaitserefleks, sest ta on läbi elanud midagi halba, aga ometi ei suuda mu süda andestada, sest see on nii kohutavalt isekas. Me kõik elame läbi raskeid asju..Miks otsustab üks inimene kannatada üksi, mõistmata, et paneb sellega kannatama ka kõik teised, kellele ta korda läheb? Hoolimata sellest valin ma tema numbrit telefonil iga päev ja püüan lõpuks kontakti saada. Kas ta üldse kunagi murdub? Või jäängi elu lõpuni automaatvastajaga vestlema?

 

Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,

Ja mitte sellele, kes unistab, et ta võib teda vallutada, isegi kui ta unistab sellest täiesti põhjendatult.

Olen rohkem unistanud kui Napoleon tegi.

Oma hüpoteetilise südame vastu olen ma surunud rohkem inimkondi kui Kristus,

Ma olen salaja loonud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.

Aga ma olen ikka pööningutoa-oma, ja võib-olla jäängi pööningutoa-omaks,

Kuigi ma ei ela sugugi pööningutoas;

Ma jään igavesti selleks, kes polnud sündinud sääraste asjade jaoks;

Ma jään igavesti vaid selleks, kellel oli eeldusi;

Ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle uks lahti tehtaks – seina ees, kus polnudki ust,

Kes laulis Lõpmatuse-laulu kuskil kanaaias,

Kes kuulis kuskilt umbeaetud kaevu põhjast Jumala häält.

Pessoa

Questions come and anwsers go, still they have you in your mind...

Me eeldame, et teised näitavad armastust välja samal viisil nagu me ise ja seetõttu hakkame arvama, et seda pole. Armastus on nagu väike laps, kes kõndima õppimist alustab. Alguses teeb ta mõned arglikud püsti tõusmise katsed (me ei julge oma tundeid avaldada, kartuses, et neile ei tule vastust.. ent kui tunded on tugevad, ei lõpeta me üritamist ning proovime uuesti inimesele läheneda). Seejärel, kui tunded on avaldatud (laps seisab kindlalt püsti), tuleb edasi minna..  Inimest tundma õppides võime komistada üsna ootamatutes kohtades (nagu laps kes esimesi kohmakaid samme teeb), kuid kui on tahe edasi minna ja erimeelsused defineeritud ja aksepteeritud, armastame me automaatselt- st  nagu laps lõpuks kõnnib, ilma sellele erilist tähelepanu pöörata. Iga inimese jaoks on eri viis, kuidas teda armastama peaks. Kui sellest aru saada ja seda mõista, siis sünnib harmoonia. Harmoonia, mis ei kao kuhugi ja ümbritseb meid, kui me kellegagi koos edasi kõnnime.

”Alati on oht, et kui oled lasknud end taltsuda, saad natuke nutta”
Inspireeritud rebasest ja väikesest printsist.

Puhastus

Ma ei hakka selles sissekandes rääkima Sofi Oksanenist. Ma tahan rääkida enda puhastusest. Juuli hakkab läbi saama ja ma tunnen, et aeg on heita kõrvale vanad mallid ja lasta endal puhata ja puhastuda. Ma ei pea vajalikuks oma indentiteedi kõrvale heitmist või mingisugust totaalset muutumist (tavaliselt inimesed mõistavad suurpuhastuse või uue lehekülje pööramise all mingisugust murrangulise erinevuse tekitamist). Asi ei ole selles, et ma poleks rahul sellega, kes ma olen või millised on minu arusaamised elust. Vastupidi, ma tean väga hästi kes ma olen ja ma olen rahul sellega, mida ma asjadest arvan. Minu jaoks on see puhastumine teekonnal täiustumise, kirgastumise või ükskõik, kuidas me seda ka siis ei nimetaks, pigem selleks, et järjest enam vajuksid mu elust kõrvale need asjad, mida mul tegelikult vaja ei ole ja millest olen juba ammugi lahti öelnud, kuid mis rudimendina mingil määral endiselt mu elu küljes riputavad. Ma tahan, et ma täiustuksin mitte uute arusaamade läbi, vaid vanade, end minetanud arusaamade kõrvale lükkamise kaudu. Selleks, et see  puhastus õnnestuks, tuleb muuta, mitte muutuda.
Nimelt on mul plaan muuta oma toitumist. Augustis joon ma vaid vett ning söögilaual valitsevad vaid köögiviljad, puuviljad ja kala.  Loomulikult tuleb täita ka lubatud treeningplaan (tervitan Liisi :) ja lisaks on plaan minna natukeseks eemale, Häädemeeste metsade ja luidete vahele. See ei ole põgenemine, vaid see on eraldumine. Eraldumine selleks, et ma tajuksin paremini iseenda piirjooni ja seda, kust läheb vajalik ja ebavajalik. Mu hinges on tegelikult juba praegu õnn ja armastus, aga elu vool ja areng on lakkamatud, sellepärast ma seda teengi.

Ma ühel hetkel olen kuri
ja teisel hetkel jälle hea
kui sündisin siis keegi suri

nii mõtlen seega elan tean

Ma oma sündi kannan kaasas
ja oma surma samuti
Ma tunnen kogu ilma täiust
ses olemise ühtsuses
sel pole pikkust pole laiust
ma osa suurest tühjusest
Ja nõnda läbi maise elu
ma oma rada otse käin
kui iseenda jälgi näen
siis tean et ring sai täis

Üks jalg muinasjutus, teine põrgus

Maailm on kahepooluseline ja me ei saa kunagi mingis olukorras või situatsioonis tabada ainult üht sorti emotsiooni või essentsi. See, mis meie jaoks on kasulik, võib olla kellegi teise jaoks kahjulik jne. Elu olekski nagu kõikumine oma unistuste täitumise ja mentaalses mõttes hävimise vahel, kui need ei täitu. Me üritame meiega juhtuvaid sündmusi lahterdada meie endi poolt loodud kategooriatesse, ometi vahel tagasi vaadates alles mõistame, et tegelikult oli see hoopis millekski muuks vajalik. Me justkui loodaks, et "elu saaks valmis", kui me endaga juhtuvaid asju kuskile paigutada oskame, ja et seejärel saame asuda elu nautima. Tegelikult me ei saa kunagi teada, mis tuleb järgmiseks. Me saame teada ainult oma tundeid ja soove. Kui me langetame otsuseid oma aimduste (tegelikult sageli ka hirmude põhjal, sest need kujundavad aimdusi), mitte soovide/tunnete põhjal, siis tavaliselt- When you expect whistles, it's flutes; when you expect flutes, it's whistles. Iseendale tuleb truuks jääda. Elu on ja jääb vastuoluliseks. Nii me siis kõnnimegi oma saatuse poole, üks jalg muinasjutus, teine põrgus.

Ära peksa mind armastusega

Eneselegi märkamatult on mõned Härra Minevikud end üritanud uuesti minu olevikku suruda. Kas siis meeleheitest, igatsusest (või hoopis igavusest?).. või mõningate arusaamiste tulemusena... Justkui armastus või tunded oleks mingi haamer (isa soovitusel!) millega mind lüües peaks ma hakkama samaga vastama. Elades minevikus unustavad nad, et ka mul on minu elu ja ma ei ole väga stand-by tüüpi inimene. Jah, ma küll analüüsin ja teen omad järeldused, elan oma tunded korralikult läbi, tunnen emotsioone nende täielikkuses... aga koha peale ootama ma ei jää. Ma olen endiselt valmis armastama, isegi siis, kui selgub, et armastus võib olla reetlik. Lihtsalt tuleb tunda ära, kus on see õige koht, kus riskida. Tuleb teha asju, mis väärivad pingutust ja püüda neid õigeid inimesi, õigel ajal. Vahel ma mõtlen, et armastusel võiks olla kõrval silt "kõlblik kuni".. Teeks ju vahel otsustamise poole lihtsamaks.. Inimene on absoluudi ilming ja ta väärib õnne. Ma tean, et kohustused, mis nt kaasnevad teise inimese armastamisega, pole kunagi kedagi takistanud oma unistusi järgimast. Õige inimene aitab Su unistuste täitumisele kaasa. Ka mina soovin olla kellegi kõik need mündid-sendid, mida ta purskkaevu visanud on, soovides armastust.

I put my faith in something unknown...

Ma hakkasin mõtlema, et huvitav mitu korda päevas ma silmi sulgen ja uuesti avan. Kui palju ma vaatan ja kui palju ma näen. Kui palju ma näen seda, mida ma tahan näha, ja kui palju ma näen asju nende naturaalses olemuses.. Ma tahaksin, et iga kord kui ma silmad avan, saadaks miski mu ajju impulsi, et ma vaataksin asju hästi tähelepanelikult, kuna võib-olla ei avane mulle sellist vaatepilti enam kunagi. Ma tahan mäletada. Ma tahan olemas olla. Ma jooksen sõnadest tühjaks, kui ma püüan end väljendada.

“Everything you can imagine is real ” ― Pablo Picasso

Kujutlusvõime genereerib viimasel ajal kuidagi eriti kõrgendatult. Arvatavasti hakkan vaikselt mingit pilti kõigest kokku panema. Loomulikult siinkohal meenub lause, et kui Sa tahad Jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest... Sellest hoolimata ma luban endal end kindlalt tunda ja uskuda, et John Lennoni lause: “There’s nowhere you can be that isn’t where you’re meant to be…” on tõene.

american beauty

Lester Burnham: I had always heard your entire life flashes in front of your eyes the second before you die. First of all, that one second isn't a second at all, it stretches on forever, like an ocean of time... For me, it was lying on my back at Boy Scout camp, watching falling stars... And yellow leaves, from the maple trees, that lined our street... Or my grandmother's hands, and the way her skin seemed like paper... And the first time I saw my cousin Tony's brand new Firebird... And Janie... And Janie... And... Carolyn. I guess I could be pretty pissed off about what happened to me... but it's hard to stay mad, when there's so much beauty in the world. Sometimes I feel like I'm seeing it all at once, and it's too much, my heart fills up like a balloon that's about to burst... And then I remember to relax, and stop trying to hold on to it, and then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life... You have no idea what I'm talking about, I'm sure. But don't worry... you will someday.

I believe in butterflies

Mäletan kuidas ma väiksena liblikatest nii vaimustuses olin, et nendega vahel isegi kilomeetreid kaasas käisin. Mulle meeldib see vaba lend, värvid ja see, kuidas aeg justkui ei omakski tähtsust. Liblika elu on ju nii lühike, aga ometi jõuab ta selle kestel näha nii palju. Ma tahan ka liblikas olla. Ma tahan ka palju näha, olles ise samal ajal värviline ja tuhmumatult kaunis. Ma usun, et ma olengi.

Saatuseratas

Ma arvan, et saatuse tee aitab sisemusest lähtudes jõuda niisugusele arusaamale, mis ei pea kokku langema mõistuslikult seatud eesmärkidega. Ma tahan olla avali suundumusele, mille poole mind tõmbab. Ps, maybe thats where I went wrong- ma ei oska ju (saatuse)rattaga sõita....

I'm bad at giving titles

Serle ütles mu uue lõhna kohta: "Mulle meeldib. Selline müstiline, nagu Sinagi." Püüan selles kevadises suminas mitte pead kaotada. Eile oli muidu kaduneljapäev. Ma usun, et ma kvalifitseerusin selle "edukalt " läbinute hulka küll, kui arvestada seda, et tõmbasin endale kaks korda toitu kurku, ninast jooksis verd ja mingi väike tüdruk mind jälitas, kuna talle meeldisid mu punased kingad ja öösel tuletõrjealarm magada ei lasknud. Aga täna on uus päev. Klišeeliselt: püüan mitte lugeda päevi, vaid panna päevad lugema.

Sensuaalne veevalamine

Käisin duši all ja pesin kõik halva ära.

in addition: mõni isend võiks küll end leekidega ümbritseda.

I am truthful, gentle and fearless.

Inimene peab end ise piisavalt usaldama, et ta suudaks oma südameihasid järgida. Ennast peab oskama vabastada, et panna kokku vajalikud puzzle tükid. Enda jaoks peab võtma aega, et mõista, millal on Su keha ja vaim täiesti tühjad. Piirid on selle koha pealt nii kergesti ületatavad... Peidan end nüüd unenägudesse, et leida tõde.

I'd rather have a life of "oh wells" than a life of "what ifs"

Tsiteerides tarku mehi, siis loogika viib mind punktist A punkti B, aga kujutlusvõime viib mind igale poole. Ja et ei ole olemas valesid valikuid. Meil on olemas "õige" valik ja "lihtsam" valik. Thats it. Ps, unenägusid võiks saada lindistada. Ma saaks paar head hollywoodi kassafilmi teha nendest.

I'm not saying I'm Catwoman, I'm just saying that no one has ever seen me and Catwoman in the same room..

Süütunne on mõistuse tung ja armastus südame oma. Ma tean, et kui ma ei leia oma eesmärki, siis pean leidma oma kired. Kirg juhib tee armastusse. Ps, I'm Catwoman.

I'm well aware I'm not everyone's cup of tea.... I'd much rather be someone's shot of whiskey anyway

Kell on 9:11 ja ma tunnen end ka nagu kokkuvarisev kaksiktorn. Loodan, et need "terroristid" kes mulle nii on teinud, ka siis kinni püütakse... Tunnen end praegu pigem inimeselaadse tootena, mitte päris inimesena. Unenägudesse end täna öösel peita ei saanud. Rasmus, järgmine kord proovi mind naiseks paluda väljaspool Facebooki keskkonda:)

Unistustest

Ma ei vaja midagi ilmvõimatut, et tunda end elus ja õnnelikuna. Ma tean, et kui ma vaatan ühel päeval oma elule tagasi, siis ma võin öelda, et selles oli vürtsi, särtsu, mugavust ja magusat. Suured pehmed padjad, hõõgvein, virgutav suplus mägijärves, kuum kakao küpsistega, kausitäis pikantset lõhnataimede segu, õunte korjamine kargel sügisõhtul, suured riidekapid, kamin, närvekõditav sõit ameerika raudteel, ruudulise paelaga kokku seotud kaneelikoored, pöörane nädalavahetus tundmatus linnas, äratus kallima kuuma suudluse läbi, ookeanipritsmed, mälestus armsa inimese naeratusest, juukseid sasiv tuul, väike laps, armastuskirjad,hommikuks räägitud öö, purgitäis nõmm-liivatee mett, muusikapala mis mu südant alati liigutab, meeliülendav kaasaelamine mõnele tähtsale jalgpallimatšile, täiesti kasutult veedetud pärastlõuna, naerdes valmistatud lumeingel, kollane vihmavari, õigel ajal öeldud sõnad... ja kõike muud, mis sinna vahele mahub. Ma tean, et ma ühel päeval olen oma unistuste elav tõestus. Ma olen õnnelik.

Vaata, mu veenides voolab muusika

Ma tunnen füüsiliselt, kuidas muusika mu maailma lihtsamaks teeb. Vihasena läbistab see mind nagu elektrijuga, maandades pinged. Kurvana tunnen, kuidas see mu sisemusest pinged välja surub ja ma saan rahu. Õnnelikuna tunnen, kuidas muusika mind peaaegu õhku tõstab. See on tõeline elupäästja. Otherwise oleksin vist ammu Cobaini teinud. See selleks. Jälle on kuu möödunud ja ma ei ole kuskile liikunud. Tiirlen. Vanaema igatsus on viimaste päevadega samuti suurenenud. Tahaks, et ta mind uuesti kallistaks ja ütleks, et kõik saab korda.

To look the other way, to get what you want throw out your troubles, find your song, cause there's a change, change in the air...

Tartus. Naeran, lõbutsen ja olen õnnelik.

Mehe küsimus: Milline on hea suudlus? Sinu vastus: Sensuaalne. Mitte nii, et keegi topib lihtsalt keele kurku ja üritab seda teiselt poolt Su aju välja lükata.

Keegi teine ei saa tunda seda, mis meid koos hoiab. Ja niikaua kuni see on, ei loe lõplikult ükski viga..

Suhted on mingil määral nagu kingad. Alguses oled nendest nii vaimustuses, need tunduvad nii ilusad...Näitad uhkusega neid igal võimalusel. Siiski on nad sisse kandmata. Järgmiseks tuleb see faas kui natukene ehk talud hõõrumist ja lõpuks need sobituvad Su jalgadega ideaalselt. Kui kingad on nö ribadeks kantud, ei taha Sa vanade kingade mugavusest uute kasuks loobuda, sest oled nendega kõndinud nii mõnedki tähendusrikkad kilomeetrid. Aga edasi tuleb ju kõndida...Ja kõik algab jälle otsast peale... Kui ma nüüd selle metafoori laiemalt võtan, siis ma tõesti ootaks oma printsi valgel hobusel ehk ainult sel põhjusel, et kui ta mulle kristallkingakest pakub, siis seda mul vist ei oleks võimalik ribadeks kanda:). Aga mine tea...

See lugu lükkas päeva korralikult käima :). Aga jah. Istun raamatukogus ja tegelen rääkimisärevust ja keele õppimisega seotud ärevusega seotud artiklite läbitöötamisega. Hirmudega seotud mõtted viisid mind sinnani, et mul endal vahel ei olegi hirmu suremise ees vaid hoopis elamise. Mis on tegelikult kordades hullem. Me peame leppima faktiga, et üks päev on kunagi meie viimane, mida me aga seni teeme, on meie otsustada. Ma juba naudin sõitu, aga nüüdsest tahan seda teha kogu südamest.

Eneseiroonia piir

Ma hakkasin täna mõtlema, et meil kõigil on idee poolest mingisugused põhimõtted ja nö hüüdlaused, mis meile on olulised ja mida me ka ei karda välja öelda. Samas pole alati neid võimalik järgida või isegi vahel me ei taha neid järgida, sest see üks erand tundub nii magus olevat.. Et kas me siis oleme mingil määral silmakirjalikud? Kui jah, siis kas on üldse võimalik leida sellist nö puhta südametunnistusega inimest? Lihtsalt see on nii kummaline vahel näha inimest kes pillub mingeid tarkuseterasid nagu automaadist, ise siiralt samal ajal uskudes, et ta neid ka järgib ja samas kõrvutades käitumisega siis kõlaks monotoonne naishääl, mis ütleks: " See vastus on vale."

Püüa mind kinni. Kui suudad.

Unistused libisevad kuhugi kaugele ja teadmatusse. Ära. Ma ei teagi mida peale hakata. Kas peaks neist kinni hoidma või ootama aega, millal nad ise tahavad tagasi tulla?

Tõelised asjad on liiga suured või liiga väikesed, või igal juhul alati vales suuruses, et neid keeleks nimetatud vormi suruda

Aegajalt tundub igapäevane elu nõnda kulmineeruv, et tõmbaks saba jalge vahele ja laseks jalga. Küllalt kaua pole ma enam jooksus olnud ja kummaline tundub, et ega ei kipu ka. Või ikkagi kibeleb? In the end we only regret chances we didn't take.The relationships we were scared to have and the decisions we waited too long to make. There comes a time in your life when you realize who matters, who doesn't, who never did and who always will. Ilma pattudeta poleks me elus karnevali. Mul on julgust. Ma ei karda. Aga kui maskid vahetuvad liiga kiirelt, siis ma tunnen, et selles virrvarris unustan, mida algselt tahtsin ja siis tuleb jälle üks vaevaline teekond ette võtta .

Kas õnnelikkus on päritav?

Tabasin end enne ühelt intrigeerivalt mõttelt, et mis oleks kui õnnelikkus oleks päritav? Tulin siis arvutisse ja hakkasin googeldama. Paistab, et see isegi võib nii olla, st : Lai valik kemikaale, mida meie aju tekitab sõltuvalt meie tujudest, võib mõjutada eosrakke ehk muna- ja seemnerakke, mille lõppeesmärgiks on tagada soojätkamine. Taolised looduslikud kemikaalid võivad mõjutada seda, kuidas konkreetsed geenid eosrakkudes väljenduvad, ja sedakaudu ka lapse arengut. Ajakirja Bioscience Hypotheses viimases numbris ilmunud artiklis pakub Alberto Halabe Bucay Mehhikos asuvast Halabe ja Darwichi uurimiskeskusest, et õnnetunde, masenduse ja muude vaimsete seisundite tekitatud hormoonid ja kemikaalid võivad mõjutada meie muna- ja seemnerakke, tuues kaasa kestvaid muutuseid meie lastes nende eostamishetkel, vahendab ScienceDaily. Loo moraal: seksides peab õnnelik olema! :D

Ma ei tea, kas ma abiellun kunagi, aga kui abiellun, siis tahaksin selle loo järgi pulmas oma esimese tantsu tantsida:)

Young blood

Ma olen rahutu aga õnnelik. Ma tean, et seda ei saa mult keegi ära võtta. Nii tihti taban end tänaval kõndides mõttelt, et inimesed, kes mulle vastu jalutavad, arvavad ilmselt, et tegu on retardandiga, kellel naeratus eimillestki terve päev näos kinni on. See on nii naljakas, et me ei tea kunagi, mida mõtleb üks inimene. Sest me ei oska asju öelda. Inimesed on võtnud seisaku, kus teised ei peagi ju teadma, mida ma mõtlen või tunnen. Nad ei mõistaks ju? Aga kuidas Sa tead, et ei mõistaks, kui Sa ei ole midagi öelnud. Me õpime rääkima, aga kasutame seda oskust nii tühiselt. Seal, kus vaja midagi välja öelda, me asendame sõnad rumalate tegude, hoiakute ja veel rumalamate sõnadega. On vist nii? Ja siis räägime, kuidas see on inimlik? Kuidas me ei taha ju lollid näida või haiget saada või teha.. Ei, ma ei usu, et inimlikkuse osa võiks olla endasse peitumine ja ma usun, et rumalad teod ja sõnad jätavad meist palju rumalama mulje kui üks siiras avaldus seda teha võiks. Oleme mingis mõttes nagu kohas, kus siirad tundeavaldused viivad ever so famous "that awkward moment" ini. Liis. Mu Liis. Sa oled geenius.

Kui unenägusid saaks lindistada, siis eelnevast (just ärkasin) oleks kindlasti mõne päris hea hittfilmi valmis vorpida saanud. See nüüd küll murdis end mu õudusunenägude top 10sse. Mingil määral mul on hea meel, et ma seda nägin, see õpetas mulle, et mul on teataval määral unfinished business'i, kuid samas ma väga ei taha seda meenutada ja sellega tegeleda. Kõige jõuetum tunne on vist siis, kui oled millestki nii sõltuvuses, et see hävitab Sind füüsiliselt, mentaalselt ja moraalselt, aga Sa ei suuda ikka sellele "Ei" öelda? Vot umbes sellise asjaga oli mul tegemist. Inimmõistus on ikka kummaline.

Mulle meeldivad inimesed, kellega ei pea teesklema. Need, kellest Sa tead, et nad ei muuda oma arvamust Sinu suhtes, isegi kui Sa midagi väga rumalat või idiootset ütled. Ma olen väsinud põdemast ja muretsemast.. Ma püüan lihtsalt uskuda, et saatus või mis/kesiganes toob mu ellu need inimesed, kes on ehedad ja peavad jääma. Ma usun neisse inimestesse. Ma olen tänulik, et nad olemas on.

The perks of being a wallflower

Ma ei mäleta, millal ma sellist äratundmisrõõmu üht filmi vaadates tundsin. Muusika. Mõtted. Vaadake seda filmi kindlasti.

Kulla Bartholomeus, sa olid küll sündmuste keskel, aga sinu jutt lihtsalt ei sobi 21. sajandi ajalooteaduse uuemate seisukohtadega...

... ehk see veider hetk, kui loen Postimehe arvamusi ning mu õppejõud on üsnagi erinevatel seisukohtadel. Kurgus veidi mõru maik, kui tead, kui palju pidid piinlema ühe õppejõu personaalse visiooni pähe õppimise pärast ning avastad hiljem, et oleksid võinud hoopis vastu hakata ja tuua välja oma arvamuse, mitte tuimalt kõike korrata. Küllap mingil määral on ju loogiline, et asjassepühendunutel tekivad mingid omad kindlad vaated, kuid kas nende vaadete pealesurumine on siiski esmatähtis? Miks on suhtlus õppejõu ja üliõpilaste vahel nii kuiv ja diskussioonivaba? Ilmselt pean omaks võtma paratamatuse, et mis puutub ajaloosse, siis kujunebki oma seisukoht aastatega ja alles pärast meeletute koguste allikate läbitöötamist. Kurb tõsiasi, et bakalaureuse astme üliõpilasena olen sunnitud võtma aameniks kellegi teise arvamuse.

You look like I need another drink

Mõtlesin veel oma viimase klubiskäigu üle Illusioonis, kus olin üsna suures osas ümbritsetud paarikestest, kelle tants üsna suurel määral mingit paaritumisrituaali meenutas. Ma ei tea, kas ma olen liiga vanamoeline, aga ma tundsin end keset seda hormoonipõldu üsna ebamugavalt. Eraldusin siis mõneks momendiks sõpradest ja seisin üksi eemal. Loomulikult, arvestades milline tropimagnet ma olen, ei suutnud üks purupurjus mees end ohjeldada ning palus mind tantsule. Kui oleksin nõustunud, võin kihla vedada, et oleksime kahe sekundiga illusiooni uued põrandalapid olnud. Ta oli täpselt selline tüüp, kellega võib-olla oleksin nõus olnud tantsima, kui mul endal oleks mõni jook hinge all olnud. Välimust ju oli, aga miks mehed end nii purju peavad jooma? Aitab meestest. Ma lähen parem jooksma.

Loll

Ma loodan, et kõik läheb paremaks. Peab minema. Ma usun seda.

Jalgpall

Mul ei ole südantlõhestavat lugu sellest, kuidas ma enne kõndima hakkamist jalgpalli mängima õppisin, aga ma tean, et see on miski, mis on tugevalt mu südames. Ja mis juba kord on tugevalt su südamesse juurdunud, seda sealt nii lihtsalt välja ei saa... Ja miks peakski? See on üks vähestest asjadest mu elus, milleni jõudmiseks viis tee mind ainult läbi iseenda, ilma oluliste väliste mõjutusteta. Sellepärast tean, et väljakul seistes olen üdini mina. Jalgpalli mängides unustan kõik muu. Ühest küljest oled nagu pilvedes ja kõik mured tunduvad kilomeetrite kaugusel, kusagil hoopis teises dimensioonis olevat.. Teisest küljest oled rohkem „kohal“ kui kunagi varem- adrenaliin möllab ja pea töötab hetkega rohkem kui muidu mitme päeva peale kokku. Jalgpall õpetab elama. See õpetab kujundama oma nõrkustest tugevusi. Ühel päeval Sa võib-olla kaotad, teisel Sa võidad. Ma tean, et mul on palju veel õppida, aga ma ei väsi.

Maailm tõesti on imesid täis

Me lihtsalt oleme nii skeptilise silmavaatega, et me ei pea tegelikke imesid imeks ning arvame, et ime on vaid see, kui keegi midagi mütsist välja tõmbab või kuskilt näiliselt väljapääsmatust kohast välja pääseb. Ärge narritage elu ja märgake tõelisi asju. Kõikjal ümberringi on tegelikult midagi imelist või ilusat. Täna oli imeline päev. Homme on veelgi imelisem. Aitäh!

Uni

Üks päev Eveliniga: *Keegi kirjutab facebookis* Evelin: "Sul on sõpru või?" Laura: " Ta ei ole mind kunagi näinud." Evelin: "No vot siis." :D ... Ma olen praegu nii õnnelik. Ma magasin lõpuks täna öösel. Lausa kaheksa tundi. Juba mitmeid öid ei olnud ka midagi unes näinud, täna oli aga teistmoodi. Ma olen viimasel ajal veidi murelik olnud tegelikult, kooli ja tervise pärast.. pidevalt arvanud, et ma ei tee piisavalt. Unes nägin vanaema. Ta lihtsalt tuli ja kallistas mind ja ütles et : "Laura, Sa oled tubli." Ma hakkasin unes vesistama ja ütlesin vanaemale, et "Ei ole, ma ei tee piisavalt. " Vanaema aga lihtsalt kallistas veel kõvemini ja ütles, et :" Laurakene, ära muretse." See oli nii hea uni. Seda mul just praegu oligi vaja... Ma nii igatsen teda. Uskumatu, et teda enam ei ole. Tahaks tema pehmet kallistust ka päriselt tunda. Tahan varsti uuesti Tormasse surnuaeda minna. Vaatasin arvutis ka pilte ja leidsin kolme aasta taguse fotosessiooni Nurriga. Ajab vesistama. Tegelikult ma olen tänulik, et mul selline vanaema oli ja et mul selline kiisu nii kaua oli. Hoidke oma lähedasi!

Inanna laskumine allmaailma

Lugesin enne voodisse minekut üht sumeri müüti. Osalt selleks, et uni rutem tuleks ning et ma õpitud vanaaega päris ära ei unustaks. Kui ma siis hiljem magama proovisin jääda, ei andnud see mulle rahu. Ebateadlikult hakkasin iseend jälle kihtideks võtma ja leidsin selles müüdis midagi väga sügavat. Ma ei hakka seda siin ümberjutustama, aga asja tuum oli minu arusaamist mööda järgmine: Sumerite suur taevakuninganna , sädelev valguse valitseja Inanna peab teel sügavikku (et külastada oma vihatud õde Ereškigali, allmaailma valitsejannat) loobuma kõigest, mis talle seni väärtuslik ja tähtis oli (ka sellest, mille järgi teda taevakuningannana ära tunti-juveelid etc). Jungi psühholoogia keeles on see persona , väline roll, millega me identifitseerume - kuigi tegelikult on see vaid mingi staatus, mitte meie olemuslik natuur. Kõigest loobudes jäetakse Inanna täiesti alasti vaid iseenda hoolde. Ta kohtab oma varjukülge oma vihatud õe kujus ja selle kogemuse kaudu kustub tema vana identsus ja Inanna sureb. Tänu oma liitlastele ta siiski äratatakse ellu ja ta naaseb uue Inannana valguse maailma. Vana identsuse minetamiseks ja varjukülje lunastamise tõttu on ta saanud uueks ja terveks. Hoolimata sellest, peab ta tooma (tänu)ohvri allmaailmale, loobudes (ajutiselt) millestki, mis oli talle tähtis ja kallis. Siis ma hakkasin mõtlema. Olgugi, et need müüdid on nii vanad, peegeldavad nad nii hästi inimese elu ka praegu. Selleks, et me jõuaks päriselt sinna, kuhu me kuulume, peame loobuma mingitel hetkedel endale tutavlikest-mugavatest käitumisviisidest või maneeridest ja võib olla ka tooma mingi konkreetsema ohvri, et saada nö terveks ja täielikuks. Ma panin ka ennast sinna metafoori. Eneselegi ootamatult tabasin end mõttelt : armasta end sellisena, nagu Sa oled, mitte sellisena, nagu teised tahaks Sind näha. Ja mu süda täitis äärmine rahu. On vaja usaldust ja armastust, et saada iseendaks.

1919 uue maaseaduse vastuvõtmine . Laura loeb: 1919 uue masenduse vastuvõtmine. Liisiga rääkisime ka sellest unistuslikust momendist, kui eksamid läbi saavad:

Nurr

Täna lahkus elust meie kallis kiisu-miisu Nurr, kel juba vanust üsna palju. Mul on nii kahju. Ma olin vist umbes viie-kuuene, kui ta meile võeti. Ta oli haruldaselt sõbralik ja tark kass. Hakkan teda väga igatsema.

Ma tunnen, et kirjutamine on aidanud. Ma olen jälle mina. Ma tean, et isegi kui ma olen väsinud, millegi pärast mures või stressis, siis see läheb üle. Kõik saab ikkagi korda. I'm not afraid of anything, I just need to know that I can breathe, and I don't need much of anything...

Don’t judge each day by the harvest you reap but by the seeds that you plant

Ma olen õnnelik. Hoolimata argielu sees manööverdamisest tunnen, et ma ei ole oma südant enam karmistanud- vastupidi, olen lasnud läbi halva ja võtnud kaasa hea. Mu keha on pingest vaba, täis uut armastust ja elu. Armastust elu vastu. Täna voodil lamades tundsin enda tulisust. Tahet olla ise ja seda üsna paradiislikku- ma olen õiges kohas ja õigel ajal- tunnet. Tavaliselt avaneb maailm mulle läbi kergelt tulnukaliku pupilli ja ma ei tunne seda tulisust nii hästi. Olen suutnud oma talvel rosinaks kuivanud südame jälle kapist välja võtta. Aitäh teile, kes te mu elus olete. armastan

Libahunt vs Ööloom

Mõtlen tõsiselt, kas ma mitte ei peaks Faunas Libahundi asemel hoopis Ööloom olema. Uni on mind lõplikult maha jätnud, püüan kuidas ma püüan, ikka magama ei jää. Oeh...

Kuulan vihma

Raamatukogus prokrastineerides meenus mulle kevadine sess. See, kuidas ma istusin avatud akna kõrval ja kuulsin, kuidas vihm maha sabises. Ma armastan vihma. Koju jõudes otsisin kõikvõimasast youtubest üles vihma hääle ja nüüd kuulan seda. http://www.youtube.com/watch?v=k1SSv1Ny9Ow

Poes, maksan kaartiga:

Müüja: "Teie PIN palun!" Laura: "Aitäh!"

http://sayat.me/laurakoop

Mälestustes tuhines avastasin selle lehekülje, kuhu olen lubanud inimestel enda kohta kirjutada.. Kui keegi seda loeb ja tunneb et tal on midagi öelda, siis võite seda vabalt teha. Et end paremaks muuta, pead püüdma end teiste pilgu läbi näha. Aitäh kõigile, kes on minu jaoks selle hetke võtnud. Süda läks soojaks.

Me võtame vastu selle armastuse, mida arvame end väärivat

Kui tihti olen mõelnud et nüüd hakkab puzzle kokku sobituma. Ja siis avastan, et kui ma enne arvasin end midagi teadvat, siis olin naiivne ja üsna pealiskaudne. Kui nüüd veel suhetest rääkida, siis mõistan oma vigu. Ma püüdsin ennast veenda, et ma ei ole allaandja, mõistmata et ei saa kinni hoida inimesest kui vaimses mõttes pole te enam ammu koos. Siis muutusin oma käitumises veidi meeletumaks ja nõustusin ka kohtlemisega milleks kaine mõistus mind poleks kunagi varem tolereerinud. Elu tuleb väärtustada. Nii enda kui teise oma. Kui mingi asi lihtsalt pole määratud, siis peab minna laskma... Siis aga toob mu mõte mind sinnani, et tahaksin kogeda midagi jäävat. Midagi igavikulist ja tõelist - ilma kedagi aheldamata. Midagi, millest räägib ka see laul.

Öised mõtted

Mõtlesin täna, et kui armastus on ühepoolne, siis ka see üldse on armastus? Peale haavade paranemist vaadatakse ikka möödunule nii et "Juu siis ei pidanud nii minema.." .. Mitte et ma selle fakti vastu vaidleks, aga kas see siis oli armastus? Võib-olla puhas afektsioon mis kergelt tuleb ja kergelt läheb.. Et kust läheb piir? Millal tühipaljas meeldimine kasvab üle armastuseks?