"Kui nad veel surnud ei ole, käivad nad siiani 8st 17ni tööl"

 Muinasjuttudes lõpeb armastuse leidmine printsi ja printsessi abiellumisega. Mis õnnelikust paarist edasi saab? Ei olegi vist kangelaslugusid sellest, kuidas käituvad arhetüüpsed pereinimesed. 

Ma ise arvan, et just need, kes suudavad igapäevaelu teha värviliseks, hoolimata kohustustest ja väsimusest väärivad kangelaslugusid.

See tunne, kui peale tööpäeva lõppu koduuks seljataga sulgub, tulevad maha kõik emotsioonikihid. Kui on olnud halb päev, muutub inimene zombieks, haarab külmkapist midagi suvalist hamba alla, lülitab käima teleka ja sukeldub diivanile.  Aga kui sa suudaks endale öelda, et : "Ei, ma ei jää päeva emotsioone kudema, vaid nüüd algab minu aeg. "

See inimene suudab luua tänapäevast muinasjuttu.

Dorian

Who or what is ‘Dorian’ about?

Agnes Obel: ‘Dorian’ is about the inter-relational thing between two people, that you can’t put words on but you know is there. And when you reach the point of no return, and you are sort of swaying, or are suspended, into this weird space of nothingness, and you are still longing for all the good stuff that you had before. ‘Dorian’ is sort of my construction of that state of mind. Nobody outside this bubble of these two people can see it, so it looks really pretty and great but then if you step into this ring, you see that it’s all sort of falling apart and rotting. I felt like Dorian was such a beautiful name and… for me, I like to make out my own meaning for a word, imply my own stories to words or names, so in the back of my mind, of course, I knew about Dorian Gray but it was not deliberate or about that character. I am sure it coloured it but it wasn’t about it.

https://youtu.be/HJzp2SRs0Ak

(Süda)öine

 Istun siin. Kuulan youtubest muusikat ja keerutan näpuvahel veinipokaali. 

Aeg nagu seisaks. Kui viimasel ajal uudiseid lugeda, siis tundub, et maailm on hullumeelsuse äärel. Vahepeal mõtlen et äkki on ühiskond nii pehmostunud, sest kui mõelda u 70 aastat tagasi, siis mida võis tunda sõdur rindejoonel? Surmaga silmitsi seistes? Tunne on praegu nagu sel sõduril. Kõik me seisame surmaga silmitsi. Igaūhel on meist lõpuks oma ork, mille otsa astume. 

Ma ei ütle seda ülemäära emotsionaalselt, vaid realistlikult. Tegin täna sõbrannaga maailmalõpuks plaane ja parim lahendus tundus, et tuleb võtta ükssarviku ujumisrõngas ja sellega mööda Palalinna ringi trippida. Kui minna, siis vähemalt stiilselt.

Tunne on, et kõigest on väsimus. Iseendast ka.