Kulla Bartholomeus, sa olid küll sündmuste keskel, aga sinu jutt lihtsalt ei sobi 21. sajandi ajalooteaduse uuemate seisukohtadega...

... ehk see veider hetk, kui loen Postimehe arvamusi ning mu õppejõud on üsnagi erinevatel seisukohtadel. Kurgus veidi mõru maik, kui tead, kui palju pidid piinlema ühe õppejõu personaalse visiooni pähe õppimise pärast ning avastad hiljem, et oleksid võinud hoopis vastu hakata ja tuua välja oma arvamuse, mitte tuimalt kõike korrata. Küllap mingil määral on ju loogiline, et asjassepühendunutel tekivad mingid omad kindlad vaated, kuid kas nende vaadete pealesurumine on siiski esmatähtis? Miks on suhtlus õppejõu ja üliõpilaste vahel nii kuiv ja diskussioonivaba? Ilmselt pean omaks võtma paratamatuse, et mis puutub ajaloosse, siis kujunebki oma seisukoht aastatega ja alles pärast meeletute koguste allikate läbitöötamist. Kurb tõsiasi, et bakalaureuse astme üliõpilasena olen sunnitud võtma aameniks kellegi teise arvamuse.

You look like I need another drink

Mõtlesin veel oma viimase klubiskäigu üle Illusioonis, kus olin üsna suures osas ümbritsetud paarikestest, kelle tants üsna suurel määral mingit paaritumisrituaali meenutas. Ma ei tea, kas ma olen liiga vanamoeline, aga ma tundsin end keset seda hormoonipõldu üsna ebamugavalt. Eraldusin siis mõneks momendiks sõpradest ja seisin üksi eemal. Loomulikult, arvestades milline tropimagnet ma olen, ei suutnud üks purupurjus mees end ohjeldada ning palus mind tantsule. Kui oleksin nõustunud, võin kihla vedada, et oleksime kahe sekundiga illusiooni uued põrandalapid olnud. Ta oli täpselt selline tüüp, kellega võib-olla oleksin nõus olnud tantsima, kui mul endal oleks mõni jook hinge all olnud. Välimust ju oli, aga miks mehed end nii purju peavad jooma? Aitab meestest. Ma lähen parem jooksma.

Loll

Ma loodan, et kõik läheb paremaks. Peab minema. Ma usun seda.

Jalgpall

Mul ei ole südantlõhestavat lugu sellest, kuidas ma enne kõndima hakkamist jalgpalli mängima õppisin, aga ma tean, et see on miski, mis on tugevalt mu südames. Ja mis juba kord on tugevalt su südamesse juurdunud, seda sealt nii lihtsalt välja ei saa... Ja miks peakski? See on üks vähestest asjadest mu elus, milleni jõudmiseks viis tee mind ainult läbi iseenda, ilma oluliste väliste mõjutusteta. Sellepärast tean, et väljakul seistes olen üdini mina. Jalgpalli mängides unustan kõik muu. Ühest küljest oled nagu pilvedes ja kõik mured tunduvad kilomeetrite kaugusel, kusagil hoopis teises dimensioonis olevat.. Teisest küljest oled rohkem „kohal“ kui kunagi varem- adrenaliin möllab ja pea töötab hetkega rohkem kui muidu mitme päeva peale kokku. Jalgpall õpetab elama. See õpetab kujundama oma nõrkustest tugevusi. Ühel päeval Sa võib-olla kaotad, teisel Sa võidad. Ma tean, et mul on palju veel õppida, aga ma ei väsi.

Maailm tõesti on imesid täis

Me lihtsalt oleme nii skeptilise silmavaatega, et me ei pea tegelikke imesid imeks ning arvame, et ime on vaid see, kui keegi midagi mütsist välja tõmbab või kuskilt näiliselt väljapääsmatust kohast välja pääseb. Ärge narritage elu ja märgake tõelisi asju. Kõikjal ümberringi on tegelikult midagi imelist või ilusat. Täna oli imeline päev. Homme on veelgi imelisem. Aitäh!

Uni

Üks päev Eveliniga: *Keegi kirjutab facebookis* Evelin: "Sul on sõpru või?" Laura: " Ta ei ole mind kunagi näinud." Evelin: "No vot siis." :D ... Ma olen praegu nii õnnelik. Ma magasin lõpuks täna öösel. Lausa kaheksa tundi. Juba mitmeid öid ei olnud ka midagi unes näinud, täna oli aga teistmoodi. Ma olen viimasel ajal veidi murelik olnud tegelikult, kooli ja tervise pärast.. pidevalt arvanud, et ma ei tee piisavalt. Unes nägin vanaema. Ta lihtsalt tuli ja kallistas mind ja ütles et : "Laura, Sa oled tubli." Ma hakkasin unes vesistama ja ütlesin vanaemale, et "Ei ole, ma ei tee piisavalt. " Vanaema aga lihtsalt kallistas veel kõvemini ja ütles, et :" Laurakene, ära muretse." See oli nii hea uni. Seda mul just praegu oligi vaja... Ma nii igatsen teda. Uskumatu, et teda enam ei ole. Tahaks tema pehmet kallistust ka päriselt tunda. Tahan varsti uuesti Tormasse surnuaeda minna. Vaatasin arvutis ka pilte ja leidsin kolme aasta taguse fotosessiooni Nurriga. Ajab vesistama. Tegelikult ma olen tänulik, et mul selline vanaema oli ja et mul selline kiisu nii kaua oli. Hoidke oma lähedasi!

Inanna laskumine allmaailma

Lugesin enne voodisse minekut üht sumeri müüti. Osalt selleks, et uni rutem tuleks ning et ma õpitud vanaaega päris ära ei unustaks. Kui ma siis hiljem magama proovisin jääda, ei andnud see mulle rahu. Ebateadlikult hakkasin iseend jälle kihtideks võtma ja leidsin selles müüdis midagi väga sügavat. Ma ei hakka seda siin ümberjutustama, aga asja tuum oli minu arusaamist mööda järgmine: Sumerite suur taevakuninganna , sädelev valguse valitseja Inanna peab teel sügavikku (et külastada oma vihatud õde Ereškigali, allmaailma valitsejannat) loobuma kõigest, mis talle seni väärtuslik ja tähtis oli (ka sellest, mille järgi teda taevakuningannana ära tunti-juveelid etc). Jungi psühholoogia keeles on see persona , väline roll, millega me identifitseerume - kuigi tegelikult on see vaid mingi staatus, mitte meie olemuslik natuur. Kõigest loobudes jäetakse Inanna täiesti alasti vaid iseenda hoolde. Ta kohtab oma varjukülge oma vihatud õe kujus ja selle kogemuse kaudu kustub tema vana identsus ja Inanna sureb. Tänu oma liitlastele ta siiski äratatakse ellu ja ta naaseb uue Inannana valguse maailma. Vana identsuse minetamiseks ja varjukülje lunastamise tõttu on ta saanud uueks ja terveks. Hoolimata sellest, peab ta tooma (tänu)ohvri allmaailmale, loobudes (ajutiselt) millestki, mis oli talle tähtis ja kallis. Siis ma hakkasin mõtlema. Olgugi, et need müüdid on nii vanad, peegeldavad nad nii hästi inimese elu ka praegu. Selleks, et me jõuaks päriselt sinna, kuhu me kuulume, peame loobuma mingitel hetkedel endale tutavlikest-mugavatest käitumisviisidest või maneeridest ja võib olla ka tooma mingi konkreetsema ohvri, et saada nö terveks ja täielikuks. Ma panin ka ennast sinna metafoori. Eneselegi ootamatult tabasin end mõttelt : armasta end sellisena, nagu Sa oled, mitte sellisena, nagu teised tahaks Sind näha. Ja mu süda täitis äärmine rahu. On vaja usaldust ja armastust, et saada iseendaks.

1919 uue maaseaduse vastuvõtmine . Laura loeb: 1919 uue masenduse vastuvõtmine. Liisiga rääkisime ka sellest unistuslikust momendist, kui eksamid läbi saavad:

Nurr

Täna lahkus elust meie kallis kiisu-miisu Nurr, kel juba vanust üsna palju. Mul on nii kahju. Ma olin vist umbes viie-kuuene, kui ta meile võeti. Ta oli haruldaselt sõbralik ja tark kass. Hakkan teda väga igatsema.

Ma tunnen, et kirjutamine on aidanud. Ma olen jälle mina. Ma tean, et isegi kui ma olen väsinud, millegi pärast mures või stressis, siis see läheb üle. Kõik saab ikkagi korda. I'm not afraid of anything, I just need to know that I can breathe, and I don't need much of anything...

Don’t judge each day by the harvest you reap but by the seeds that you plant

Ma olen õnnelik. Hoolimata argielu sees manööverdamisest tunnen, et ma ei ole oma südant enam karmistanud- vastupidi, olen lasnud läbi halva ja võtnud kaasa hea. Mu keha on pingest vaba, täis uut armastust ja elu. Armastust elu vastu. Täna voodil lamades tundsin enda tulisust. Tahet olla ise ja seda üsna paradiislikku- ma olen õiges kohas ja õigel ajal- tunnet. Tavaliselt avaneb maailm mulle läbi kergelt tulnukaliku pupilli ja ma ei tunne seda tulisust nii hästi. Olen suutnud oma talvel rosinaks kuivanud südame jälle kapist välja võtta. Aitäh teile, kes te mu elus olete. armastan

Libahunt vs Ööloom

Mõtlen tõsiselt, kas ma mitte ei peaks Faunas Libahundi asemel hoopis Ööloom olema. Uni on mind lõplikult maha jätnud, püüan kuidas ma püüan, ikka magama ei jää. Oeh...

Kuulan vihma

Raamatukogus prokrastineerides meenus mulle kevadine sess. See, kuidas ma istusin avatud akna kõrval ja kuulsin, kuidas vihm maha sabises. Ma armastan vihma. Koju jõudes otsisin kõikvõimasast youtubest üles vihma hääle ja nüüd kuulan seda. http://www.youtube.com/watch?v=k1SSv1Ny9Ow

Poes, maksan kaartiga:

Müüja: "Teie PIN palun!" Laura: "Aitäh!"

http://sayat.me/laurakoop

Mälestustes tuhines avastasin selle lehekülje, kuhu olen lubanud inimestel enda kohta kirjutada.. Kui keegi seda loeb ja tunneb et tal on midagi öelda, siis võite seda vabalt teha. Et end paremaks muuta, pead püüdma end teiste pilgu läbi näha. Aitäh kõigile, kes on minu jaoks selle hetke võtnud. Süda läks soojaks.

Me võtame vastu selle armastuse, mida arvame end väärivat

Kui tihti olen mõelnud et nüüd hakkab puzzle kokku sobituma. Ja siis avastan, et kui ma enne arvasin end midagi teadvat, siis olin naiivne ja üsna pealiskaudne. Kui nüüd veel suhetest rääkida, siis mõistan oma vigu. Ma püüdsin ennast veenda, et ma ei ole allaandja, mõistmata et ei saa kinni hoida inimesest kui vaimses mõttes pole te enam ammu koos. Siis muutusin oma käitumises veidi meeletumaks ja nõustusin ka kohtlemisega milleks kaine mõistus mind poleks kunagi varem tolereerinud. Elu tuleb väärtustada. Nii enda kui teise oma. Kui mingi asi lihtsalt pole määratud, siis peab minna laskma... Siis aga toob mu mõte mind sinnani, et tahaksin kogeda midagi jäävat. Midagi igavikulist ja tõelist - ilma kedagi aheldamata. Midagi, millest räägib ka see laul.

Öised mõtted

Mõtlesin täna, et kui armastus on ühepoolne, siis ka see üldse on armastus? Peale haavade paranemist vaadatakse ikka möödunule nii et "Juu siis ei pidanud nii minema.." .. Mitte et ma selle fakti vastu vaidleks, aga kas see siis oli armastus? Võib-olla puhas afektsioon mis kergelt tuleb ja kergelt läheb.. Et kust läheb piir? Millal tühipaljas meeldimine kasvab üle armastuseks?