On aastasaja lõpp. On öö

Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On külm.
Muud midagi ei toimu.

Veel keegi vastata ei oska
selles ilmas,
miks surematu tuli süttib
surelikus silmas,

miks siiski särama lööb
hää ja kurja piiril
nii selge silmatera
nõnda mustil kiiril,

mispärast võim ja vaim
on seotud omavahel,
mis kokkumäng käib tegelikult
jää ja tule vahel,

kas vere piiblimaik on
sellepärast tuultel, et küsimärk kui haav on
kõigi elavate huultel,

kas ainult see veel peletabki
maa päält varje,
kui keegi külmalt kunstiteoseks
muudab kuuma karje.

Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On öö.
Veel midagi ei toimu.

Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski, mida
keegi meist ei oota?

“Travel is little beds and cramped bathrooms. It’s old television sets and slow Internet connections. Travel is extraordinary conversations with ordinary people. It’s waiters, gas station attendants, and housekeepers becoming the most interesting people in the world. It’s churches that are compelling enough to enter. It’s McDonald’s being a luxury. It’s the realization that you may have been born in the wrong country. Travel is a smile that leads to a conversation in broken English. It’s the epiphany that pretty girls smile the same way all over the world. Travel is tipping 10% and being embraced for it. Travel is the same white T-shirt again tomorrow. Travel is accented sex after good wine and too many unfiltered cigarettes. Travel is flowing in the back of a bus with giggly strangers. It’s a street full of bearded backpackers looking down at maps. Travel is wishing for one more bite of whatever that just was. It’s the rediscovery of walking somewhere. It’s sharing a bottle of liquor on an overnight train with a new friend. Travel is ‘Maybe I don’t have to do it that way when I get back home.”

—	Nick Miller, Isn’t It Pretty to Think So?

Kui raske on iseendale mitte haiget teha...

Enamik inimesi ja nende hulgas ka mina oleme vist harjunud pideva ebatäiuslikkuse ja probleemsusega. Ohh kuidas ma tahaks endale vahepeal vastu pead kolkida, et ma enam ei mõtleks negatiivseid asju ja ei oleks ebakindel.  Ma ju tegelikult tean, et see ei too mitte midagi head, samamoodi nagu see ei vii mu probleeme minema. Aga ikka, ikka ma lähen kergema vastupanu teed.

Ma tunnen, et ma olen viimasel ajal lisaks kõigele muutunud ka inimeste suhtes kartlikuks. Ma ei julge enam võõraste inimestega nii vabalt suhelda kui varem.. ilmselt see lapsepõlve antisotsiaalsus hakkab uuesti välja lööma. Miskipärast tunnen end totaalse hädapätakana ja samas ma tean, kuidas PEAKS kõike tegema ja käituma, aga ma lihtsalt ei suuda end praegu kokku võtta ja nii teha....

It's been a while...

Juba pikemat aega on siin blogis valitsenud vaikus, aga täna rändasid mu mõtted lihtsalt ühele väga armsale inimesele, keda tahan meenutada.
Augustis saab viis aastat mu kunagise klassijuhataja Jaana Pilisneri varajasest lahkumisest. Hoolimata sellest, et tundsin teda tegelikult üsna vähest aega (üks õppeaasta) siis suutis ta jätta endast väga kustumatu mulje.  Tavalises, argises koolipäevas oli tema ikkagi särav. Enda positiivse ellusuhtumisega ja väikeste asjade üle rõõmu tundmisega on ta siiani mind inspireerinud. Ma pole ühtki teist sellist inimest näinud, kes nii siiralt elu nautis ja teisi oma olekuga rõõmsaks tegi. Puhka rahus, kallis Jaana!

I drink a little more than recommended, this world ain't exactly what my heart expected...

https://www.youtube.com/watch?v=KDPW_g2AhAU

Esmaspäev.. What a wonderful day to get drunk and read old e-mails over and over again :) .
Kui palju dikteerib praegust hetke minevik? Iga tervemõistluslik inimene ilmselt ütleks, et minevik on möödunud ja sel pole tähtsust.
Mind vist ei saa aga väga tervemõistluslikuks pidada, sest mõned asjad minevikust ei anna mulle viimastel päevadel rahu ja panevad mind asju igast aspektist uuesti läbi vaagima ja kaalutlema.
Kas ma peaksin need asjad kõrvale heitma, sest need on möödas?
Siiani on nii olnud, et mõneks kuuks, isegi kuudeks suudan teema peast visata, aga siis jälle tikub ta kas mõne vestluse või situatsiooni kaudu jälle argipäeva uksele koputama.  Tahaks hea meelega tal lasta jäädagi sinna minu ukse taha koputama jääda... aga ma ei saa ju ise nii  enam välja.. Kui ma just ei tee mingisugust dramaatilist vabanemiskatset aknast alla hüpata vms.
Tahaks vabaks lasta ja unustada.. kust leida jõudu?

Minu elu ilma minuta

Jäin mõtlema, et mõne inimese puhul tundub, et ta on oma elus üleliigne. Otsused tehakse tema eest ning teda see isegi ei vaeva mitte. Ta on rahul pealtvaataja rollis ning mitteotsustamine tundubki idüll. Kas vastutus kasvatab inimese elu väärtust? St,  kui inimene, üleliigne iseenda elus, kaob, ei kaasne sellega ju mingeid riske?  Maailm käib kenasti edasi ka ilma temata...