Ma ei hakka selles sissekandes rääkima Sofi Oksanenist. Ma tahan rääkida enda puhastusest. Juuli hakkab läbi saama ja ma tunnen, et aeg on heita kõrvale vanad mallid ja lasta endal puhata ja puhastuda. Ma ei pea vajalikuks oma indentiteedi kõrvale heitmist või mingisugust totaalset muutumist (tavaliselt inimesed mõistavad suurpuhastuse või uue lehekülje pööramise all mingisugust murrangulise erinevuse tekitamist). Asi ei ole selles, et ma poleks rahul sellega, kes ma olen või millised on minu arusaamised elust. Vastupidi, ma tean väga hästi kes ma olen ja ma olen rahul sellega, mida ma asjadest arvan. Minu jaoks on see puhastumine teekonnal täiustumise, kirgastumise või ükskõik, kuidas me seda ka siis ei nimetaks, pigem selleks, et järjest enam vajuksid mu elust kõrvale need asjad, mida mul tegelikult vaja ei ole ja millest olen juba ammugi lahti öelnud, kuid mis rudimendina mingil määral endiselt mu elu küljes riputavad. Ma tahan, et ma täiustuksin mitte uute arusaamade läbi, vaid vanade, end minetanud arusaamade kõrvale lükkamise kaudu. Selleks, et see puhastus õnnestuks, tuleb
muuta, mitte
muutuda.
Nimelt on mul plaan muuta oma toitumist. Augustis joon ma vaid vett ning söögilaual valitsevad vaid köögiviljad, puuviljad ja kala. Loomulikult tuleb täita ka lubatud treeningplaan (tervitan Liisi :) ja lisaks on plaan minna natukeseks eemale, Häädemeeste metsade ja luidete vahele. See ei ole põgenemine, vaid see on eraldumine. Eraldumine selleks, et ma tajuksin paremini iseenda piirjooni ja seda, kust läheb vajalik ja ebavajalik. Mu hinges on tegelikult juba praegu õnn ja armastus, aga elu vool ja areng on lakkamatud, sellepärast ma seda teengi.
