Raamatut kirjutama ja kaalikaid kasvatama!

See Dublinis oldud aeg- nähes seda meeletut poodlemist ja asjade kokku ostmist ilma vajaduseta pani mind mõtlema. Ma tahan ise midagi produtseerida. Ma ei taha olla ainult kasutaja, ma tahan olla looja.  Sest lõppude lõpuks kui me pidevalt ainult ostame, saab sellest meie kinnisidee- pingutada tööl selleks, et saada palgatõusu, et saada rohkem raha, et veel enam osta.. Ja samas on meil ju nende ostudega ka pidevalt pettumusi, st äsja ostetud kingapaar ei tundugi pikemal kandmisel enam nii mugav, särk mille tekst ütleb Sulle, et Sa oled maailma kõige vingem inimene vms ei tundugi peale korra seljas olemist enam nii atraktiivne.. See kõik paneb meid veel ostma.  Pettumus paneb meid ostma, sest me loodame uue ostuga saada üle vanast pettumusest- see on nagu ahel. Ühesõnaga, ma ei hakka siin mingisugust puritaanlikku eluviisi propageerima, st ma ei arva, et kõigil peaks olema vaid üks paar kingi, ühed püksid ja pluus, vaid mu mõte on selles, et me ei peaks olema oma emotsioonide/tahtmiste orjad. Me peaks olema nende ülemused. Idee oleks siis selles, et kui ma saan, vajan, tahan- ma ostan. Ma ei osta, kui ma pean selleks üle 20 % oma päevasest energiast (nii füüsilisest kui vaimsest) kulutama- et ma ei peaks rakendama ostmiseks lisaressurssi rohkem, kui asi väärt on. Lisaks veel see, et ma ei osta, kui mul tegelikult ei ole raha (krediitkaart).
Kogu see teema tõi mulle tagasi jälle ühe oma ammuse plaani, milleks on raamatu kirjutamine. Ma tahan olla autor.  Ma tahan ise paika panna ühe maailma, millest teised alles hiljem teada saavad, kui nad seda oma kätevahel hoiavad ja siis ise otsustavad, kas ja kuivõrd nad minuga nõustuvad või üldse seda kõike vajalikuks peavad.

Eksitavail teedel, läbi öise aja..

Mul on hea meel, et ma ei ole järjekordsel bussipakitud ekskursioonil, kus turistidele näidatakse linna nagu toodet- st ainult selle parimaid külgi. Mulle meeldib, et olen näinud Dublini tänavaid, millel lamab tihti varesenokaauguline prügi. Mul on hea meel, et olen külastanud kohti, kus käivad iirlased, mitte turistid.  Mulle meeldib näha tavainimesi nende tavaelus. See tegelikult näitabki Sulle, kes Sa ise oled.
Mulle meeldib kuulata lugusid sellest, millised sotsiaalsed probleemid siin teemaks on ning kuidas neile lahendust leida. Mulle meeldib, et mulle ei tekitata illusioone, vaid näidatakse seda, mis on ehe. Ma ei väida, et ma ei näeks siin ainult koledaid kohti, ei .. Ma näen ka neid turistiatraktsioone, aga põhirõhk ei ole neil.  Ekslen rõõmuga mööda Dublini tänavaid ja olen õnnelik.

Mis mul viga on?

Miks ma ei suuda mõista, kui keegi end ise ühiskonnast ja sõpraderingist eraldab? Mu mõistus ütleb mulle, et see on tema kaitserefleks, sest ta on läbi elanud midagi halba, aga ometi ei suuda mu süda andestada, sest see on nii kohutavalt isekas. Me kõik elame läbi raskeid asju..Miks otsustab üks inimene kannatada üksi, mõistmata, et paneb sellega kannatama ka kõik teised, kellele ta korda läheb? Hoolimata sellest valin ma tema numbrit telefonil iga päev ja püüan lõpuks kontakti saada. Kas ta üldse kunagi murdub? Või jäängi elu lõpuni automaatvastajaga vestlema?