Mis mul viga on?

Miks ma ei suuda mõista, kui keegi end ise ühiskonnast ja sõpraderingist eraldab? Mu mõistus ütleb mulle, et see on tema kaitserefleks, sest ta on läbi elanud midagi halba, aga ometi ei suuda mu süda andestada, sest see on nii kohutavalt isekas. Me kõik elame läbi raskeid asju..Miks otsustab üks inimene kannatada üksi, mõistmata, et paneb sellega kannatama ka kõik teised, kellele ta korda läheb? Hoolimata sellest valin ma tema numbrit telefonil iga päev ja püüan lõpuks kontakti saada. Kas ta üldse kunagi murdub? Või jäängi elu lõpuni automaatvastajaga vestlema?