Reede õhtul üksinda jalutama minna pole hea mõte-võõrad poisid otsivad silmsidet ja purjus vanamehed arvavad, et tere või hei hüüdmine on kuidagi meelitav. Ja muidugi need tüübid, kes arvavad, et ''Oot, ma olen Sind kusagil näinud'' Ometi vajasin õhku. Miski ei suuda meid meie elu külge aheldada. Isegi minutit ei saa kinni hoida. Tunnetest, ilmast, tujust, olemistest rääkimata. Elu võtab nad meilt. Ja vahel annab veel, et me ei unustaks neid igatseda...

Note to self: püüd vigu mitte teha on suurim viga. Ma nüüd ei mõtle seda et ma peaks YOLO'tades purjuspäi kuskile Kaarsillale ukerdama minema, aga ma mõtlen vaimses mõttes. Üks tänane vestlus ühe hea sõbraga pani mind taipama et minu kramplikkus ja püüd kõike "hästi" teha ja kontrolli all hoida ongi mind toonud sellesse hetke kus ma praegu olen. See kartus, et kui ma elul minna lasen, siis toob see mu teele midagi kohutavat ja midagi sellist, millega ma rahul ei ole...on tegelikult väga palju head mu eest ilmselt lihtsalt ära blokeerinud. Ma olen hambad ristis, midagi otsustanud ja selle järele jooksnud, kuigi head asjad oleks ehk hoopis loomulikumat ja õrnemat teed minu juurde jõudnud.. Ja need oleksid püsivad asjad. Sest saatus jõuab varem või hiljem kätte.. Kristi ütles mulle juba suvel tegelikult ühe hämmastava tõe mu kohta, mis tegelikult väljendas täpipealt kogu mu ellusuhtumist. Ma rääkisin talle sellest, kuidas ma kardan metsas joosta, kuna kardan usse. Aga et muidu mulle meeldib just see konkreetne rada, seal ei ole künkaid, et ma näen kaugele ette ja saan ühtlases tempos minna. Kristi ütles sellepeale et näed, see ongi see kuidas Sa ellu suhtud. Sul peab pidevalt kõik etteteada olema ja Sa tahad minna ühtlases tempos. Mina jäin teda selle peale karp lahti jõllitama. Ma ei tahtnud uskuda seda.. enda meelest olen ju piisavalt hullumeelne ja spontaanne.. aga tegelikult lähedased inimesed tunnevad meid siiski vahel paremini kui me ise.

Öösel uinudes, umbes ärkveloleku ja une piiril tundub kõik nii selge. Mõistsin, et tõeline vabadus ei tähenda vabadust millestki, vaid tõeline vabadus on vabadus millegi kujul. Kogu meie elu möödub oodates paremat hetke- me püüame end kindlustada, otsime turvalisemat keskkonda, edukamat karjääri jne. Tegelikult on see kõik fiktsioon. Vabadus ei tule siis kui Sul on pangakontol piisavalt pappi, tööl oma kabinett, kolm last vms. St vabadus ei tule, kui Sul on ühiskondlikus mõttes teatud standardid täidetud. Vabadus tuleb siis, kui lubad endal olla Sina. (Jah, kõlab klišeeliselt, kuid kuula mind ära). See tuleb siis, kui Sa suudad olla üks kõigi inimestega, kes peale Sinu veel ruumis viibivad, suudad olla üks oma emotsioonidega. St kui Sa midagi tunned, siis tunned seda terviklikult ja kõikehõlmavalt- kõige pöörasem viha ja kõige sügavam armastus. Elu ei ole loodud selleks et me siin end turvaliselt tunneks. Turvalisuses ei ole midagi õpetlikku. Me arvame et suudame teatud tingimustel saatust trikitada, võita endale juurde aega, armastust.. See ei ole võimalik. Inimene peab leppima et ühel hetkel mingi hingetõmme jääb tema viimaseks, ning tegelikult ei ole oluline, kui palju ta neid hingetõmbeid elu jooksul on teinud, vaid hoopis kui sügavalt ta neid on teinud. Kui täielikult ta neid on teinud. Ma tahan olla sügavam kui uni ja avaram kui ärkvelolek.

Tonight, looking back on all this life. It's funny how the time goes by, and how, sometimes, it slides away... Ei ole ammu kirjutanud...Mitte seepärast, et ma ei oleks tahtnud, vaid ma ei osanud. Tihti valitseb mu peas segadus ja siis teen meeleheitliku püüet taas kõik üle parda visata ja unustada. Unustamine on raske, kui tunded alles südames. Öeldakse, et kui mingi tegevuse ära õpid- nt rattaga sõitmine- siis enam seda ei unusta. Tunnetega on samamoodi, vähemalt minu jaoks. Elu iroonia on selline, et juhul kui juba teedki enda jaoks edusamme, liigud edasi, ilmub areenile keegi uus (halvemal juhul taasilmub) ja keerab kõik taas pea peale. Tunnen et teen vaimset joogat- püüan oma teadvust venitada ja õppida ära uusi asendeid, milleks enne arvasin end võimetu olevat. Osin mingit uut, vabastavat dimensiooni.