Note to self: püüd vigu mitte teha on suurim viga. Ma nüüd ei mõtle seda et ma peaks YOLO'tades purjuspäi kuskile Kaarsillale ukerdama minema, aga ma mõtlen vaimses mõttes. Üks tänane vestlus ühe hea sõbraga pani mind taipama et minu kramplikkus ja püüd kõike "hästi" teha ja kontrolli all hoida ongi mind toonud sellesse hetke kus ma praegu olen. See kartus, et kui ma elul minna lasen, siis toob see mu teele midagi kohutavat ja midagi sellist, millega ma rahul ei ole...on tegelikult väga palju head mu eest ilmselt lihtsalt ära blokeerinud. Ma olen hambad ristis, midagi otsustanud ja selle järele jooksnud, kuigi head asjad oleks ehk hoopis loomulikumat ja õrnemat teed minu juurde jõudnud.. Ja need oleksid püsivad asjad. Sest saatus jõuab varem või hiljem kätte.. Kristi ütles mulle juba suvel tegelikult ühe hämmastava tõe mu kohta, mis tegelikult väljendas täpipealt kogu mu ellusuhtumist. Ma rääkisin talle sellest, kuidas ma kardan metsas joosta, kuna kardan usse. Aga et muidu mulle meeldib just see konkreetne rada, seal ei ole künkaid, et ma näen kaugele ette ja saan ühtlases tempos minna. Kristi ütles sellepeale et näed, see ongi see kuidas Sa ellu suhtud. Sul peab pidevalt kõik etteteada olema ja Sa tahad minna ühtlases tempos. Mina jäin teda selle peale karp lahti jõllitama. Ma ei tahtnud uskuda seda.. enda meelest olen ju piisavalt hullumeelne ja spontaanne.. aga tegelikult lähedased inimesed tunnevad meid siiski vahel paremini kui me ise.