Öösel uinudes, umbes ärkveloleku ja une piiril tundub kõik nii selge. Mõistsin, et tõeline vabadus ei tähenda vabadust millestki, vaid tõeline vabadus on vabadus millegi kujul. Kogu meie elu möödub oodates paremat hetke- me püüame end kindlustada, otsime turvalisemat keskkonda, edukamat karjääri jne. Tegelikult on see kõik fiktsioon. Vabadus ei tule siis kui Sul on pangakontol piisavalt pappi, tööl oma kabinett, kolm last vms. St vabadus ei tule, kui Sul on ühiskondlikus mõttes teatud standardid täidetud. Vabadus tuleb siis, kui lubad endal olla Sina. (Jah, kõlab klišeeliselt, kuid kuula mind ära). See tuleb siis, kui Sa suudad olla üks kõigi inimestega, kes peale Sinu veel ruumis viibivad, suudad olla üks oma emotsioonidega. St kui Sa midagi tunned, siis tunned seda terviklikult ja kõikehõlmavalt- kõige pöörasem viha ja kõige sügavam armastus. Elu ei ole loodud selleks et me siin end turvaliselt tunneks. Turvalisuses ei ole midagi õpetlikku. Me arvame et suudame teatud tingimustel saatust trikitada, võita endale juurde aega, armastust.. See ei ole võimalik. Inimene peab leppima et ühel hetkel mingi hingetõmme jääb tema viimaseks, ning tegelikult ei ole oluline, kui palju ta neid hingetõmbeid elu jooksul on teinud, vaid hoopis kui sügavalt ta neid on teinud. Kui täielikult ta neid on teinud. Ma tahan olla sügavam kui uni ja avaram kui ärkvelolek.