Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,

Ja mitte sellele, kes unistab, et ta võib teda vallutada, isegi kui ta unistab sellest täiesti põhjendatult.

Olen rohkem unistanud kui Napoleon tegi.

Oma hüpoteetilise südame vastu olen ma surunud rohkem inimkondi kui Kristus,

Ma olen salaja loonud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.

Aga ma olen ikka pööningutoa-oma, ja võib-olla jäängi pööningutoa-omaks,

Kuigi ma ei ela sugugi pööningutoas;

Ma jään igavesti selleks, kes polnud sündinud sääraste asjade jaoks;

Ma jään igavesti vaid selleks, kellel oli eeldusi;

Ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle uks lahti tehtaks – seina ees, kus polnudki ust,

Kes laulis Lõpmatuse-laulu kuskil kanaaias,

Kes kuulis kuskilt umbeaetud kaevu põhjast Jumala häält.

Pessoa

Questions come and anwsers go, still they have you in your mind...

Me eeldame, et teised näitavad armastust välja samal viisil nagu me ise ja seetõttu hakkame arvama, et seda pole. Armastus on nagu väike laps, kes kõndima õppimist alustab. Alguses teeb ta mõned arglikud püsti tõusmise katsed (me ei julge oma tundeid avaldada, kartuses, et neile ei tule vastust.. ent kui tunded on tugevad, ei lõpeta me üritamist ning proovime uuesti inimesele läheneda). Seejärel, kui tunded on avaldatud (laps seisab kindlalt püsti), tuleb edasi minna..  Inimest tundma õppides võime komistada üsna ootamatutes kohtades (nagu laps kes esimesi kohmakaid samme teeb), kuid kui on tahe edasi minna ja erimeelsused defineeritud ja aksepteeritud, armastame me automaatselt- st  nagu laps lõpuks kõnnib, ilma sellele erilist tähelepanu pöörata. Iga inimese jaoks on eri viis, kuidas teda armastama peaks. Kui sellest aru saada ja seda mõista, siis sünnib harmoonia. Harmoonia, mis ei kao kuhugi ja ümbritseb meid, kui me kellegagi koos edasi kõnnime.