All you need. Ilusat uut aastat!

Ma olen mõelnud et kui ma kunagi peaksin abielluma, siis kuidas minu ja mu tulevase mehe pereliikmed hakkavad läbi saama? See teeks mulle väga haiget kui nad läbi ei saaks, omavahel kuidagi halvas mõttes võistleks või midagi sellist. Pulmas riputaksin laua kõrvale sellise sildi:

Täna üks sõber uuris millised mu uue aasta lubadused on... Konkreetselt ei osanud talle midagi vastata peale selle et olla õnnelikum.

Täna nägin unes et tantsisin üksi mööda apelsiniaedu ja vihmaseid munakivisillutatud tänavaid.

Ignorantsus on õnnistus?

Juhtusin lugema üht raamatut kus kirjutas selle kohta, kust pärineb määratlus "juhm aga õnnelik" . Selgub, et sellel ongi kuigivõrd teaduslik tõepõhi all: pragmatismi rajaja C. S. Peirce kirjutas aasta 1878, et mõtlemise ülesanne on kahtluse vaigistamine. Seni, kuni midagi valesti ei lähe, ei mõtle me üldse. Kui me ei kohta takistusi, siis libiseme elu voolus lihtsalt edasi. Alles siis, kui mõni takistus teele tuleb, läheb käiku teadlik analüüs. Kui nii mõelda siis tõesti. Jõulud on mu enam-vähem normaalse eluviisiga väga destruktiivselt ümber käinud. Loodetavasti uus aasta loob selles osas mõned korrektiivid.

Viktor Koop peale Elina Borni kostüümi nägemist: " Pane nüüd üts kõrralik kampsun ka selga." Aire Koop peale Rasmuse esimest lugu:" NO ON HEA POISS!"

The bad luck team jututuba

Väga raske päev oli täna. Mul on alati hea meel kui sellised päevad läbi saavad. Selliseid asju mis viimasel ajal on juhtunud on lihtsam teada kui tunda.. ja lihtsam tunda kui selles elada. Püüan meeletult mõelda neile ilusatele aegadele, mis meil Marleniga koos olnud. Taaselustan värskust täis kevadõhtuid. Need on nii ilusad olnud, eriti siin, Tartus.

Pilt on meenutus vaid ühest. Jooksime läbi vihma ja jäime ikkagi õue istuma. Vihma lõhn on nii kutsuv. Jälgisime inimesi kes püüdsid end veel piiskade eest kuidagi varjata. Pea vastu, kallis sõber..

Uudiseid lugedes võiks küll arvata et maailma lõpp on tulekul..

Joon nüüd ühe kange kohvi ja siis Marleni vaatama haiglasse.

Kuldvillak club illusionis

"Kes on purjus inimene?" / "Mis on ma tahan uue siidri osa." / "Kes on neiu kes läks tualetti."/ "Mis on meeste ülekaal."/ "Mis on tore, et tulid." Need on vastused vaid mõnedele küsimustele, millele Liisiga eile vastused leidsime.

Krematooriumiboy:" Liar, liar, pants on fire!"

Tänase raamatukogus õppimas käimise järel võiks püstitada mõned uurimisküsimused: 1.Kas ja kuivõrd on normaalne LOTE saalist välja joosta naermapuhkemise põhjusel? 2.Millised on tudengite põhjendused TÜRi LOTE saalis "Fightclub'i" lõpussteeni vaatamisele? 3.Kuidas mõjub vee tilkumine kasti üliõpilastele, võrreldes sellega kui ta ei tilgu? 4.Kas meessoost isendeid häirib naise DAS MEGAIRW rohkem kui naissoost isendeid? and in addition: La: tahaks paljalt ringi käia, duši alt tulles, aga ma ei tea kas boksikaaslane on kodus:D Li: katseta, liiga kauaks oled eneseväärikuse säilitanud juba La: püstitan hüpoteesi et boksikaaslane on kodust ära Li: ja statistiline seos ilmneb töö käigus La: :D:D:D Li: kas on positiivne või negatiivne ja missuguse tugevusastmega. õppimine 24/7

Astraalboyfriend, puujalg ja šampanja

Ilmselt see pealkiri ei tekitanud teie austatud temporaalsagaras elektropotentsiaalset nihet, aga ikkagi võtavad need sõnad eilse õhtu hästi kokku. Mul oli väga lõbus. Mis tänasesse puutub, siis olen täna mitu tähendusrikast telefonikõne saanud. Tunnen, et kõik liigub praegu õiges suunas. See on hea. Ps, eile panin vist helesinise kleidiga veits puusse?

The loneliest people were the ones who always spoke the truth.

Peaksin praegu hoopis tegelema pedagoogika uurimismeetodite, Eesti uusima aja ajalooga või paljude paljude muude asjadega. Ikkagi leian end siit, üsnagi emotsioonitu näoga ekraani vahtimast. Peaksin endas leidma mingisugusegi motivatsioonikillu, mis edasi aitaks liikuda. Muidugi ma tean et ma ei ole ainuke kellel motivatsioonipuudus jms on, aga see ei tee mu probleemi ju vähemtähtsaks. Ma tahaksin et kõik mida ma teen, oleks tõeline. Päris. Et kõiges, mida ma teen, oleks mind. Ma olen väsinud pettumast inimestes, kelle pakend algul hoopis muud sisu näitab. Mina ju olen alati ehe, miks teised seda olla ei võiks? Siis tunnen end vahepeal justkui süüdi selles, et see, et ma haiget olen saanud, ongi minu enda süü kuna ma ei mängi kaasa. Reegleid mitte-järgiv mängija ju diskvalifitseeritakse?

Kas on meie vahel näiteks mingid tõkked, mõtlen kohvitass või keegi, kes on veel? Või siis segavad meid võõrad põhimõtted või olemegi teineteise teel?

Ma olen valmis.

Täna mõttesse vajudes hakkasin mõtlema sellele kui keegi ütleb "See on fakt ja Sa pead sellega leppima" siis justkui tulebki nii välja, et elu ongi ainult faktidega kohanemine. Eestis elades tuleb alati talv- hoolimata sellest, kas oled hea või halb inimene, ei ela Sa talve üle kui Sa ennast selleks ei kohanda. Justkui me oleksime savi, millest elu kujundeid voolib. Mõnest meist saab kaunis kunstiteos, mõni jääb lihtsalt mingi kasutu abstraktse vormina teiste taha lebama. Ja siis.. kui ehedad me tegelikult oleme? Kust läheb piir, kus lased end vormida ja kus peaksid vastu panema? Millised me tegelikult, päriselt oleme? Võib-olla meie tunded on vaid meelepetteid, mis olid sõnade varjule peitu pugenud. Äkki on ka armastus vaid võlts fassaad- ilusad, kuid üleliigsed sõnad, millega ei ole kunagi võimalik seletada seda, mis meid tegelikult valdab. Mis tõestab jällegi - see müstiline tunne on vaid seal, kus tahame teda näha. Päriselt - vahel isegi tunda. Kuid kuidas saada lahti soovist näha ja tunda? Kuidas rabeleda lahti ja ära lennata?

Mul on lootus et kord oma tunded vallutan....

Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen kuis hoitaks mind. Tunnen,et väärin, väärin olla nii...Sest maa peal on paradiis...Mu jaoks, kusagil siin, kui maas on mõni murtud viiv, tast tee üle viib...ja kusagil siis, paistab paradiis, mu jaoks. Ja taaskord ma usun, et kõik võibki hästi lõppeda.. Võib-olla võtab mus maad liigne naiivsus.. aga praegu ma sellest ei hooli. Ma olen sügavalt õnnelik. Lihtsalt niisama. Aitäh teile. L

Reede õhtul üksinda jalutama minna pole hea mõte-võõrad poisid otsivad silmsidet ja purjus vanamehed arvavad, et tere või hei hüüdmine on kuidagi meelitav. Ja muidugi need tüübid, kes arvavad, et ''Oot, ma olen Sind kusagil näinud'' Ometi vajasin õhku. Miski ei suuda meid meie elu külge aheldada. Isegi minutit ei saa kinni hoida. Tunnetest, ilmast, tujust, olemistest rääkimata. Elu võtab nad meilt. Ja vahel annab veel, et me ei unustaks neid igatseda...

Note to self: püüd vigu mitte teha on suurim viga. Ma nüüd ei mõtle seda et ma peaks YOLO'tades purjuspäi kuskile Kaarsillale ukerdama minema, aga ma mõtlen vaimses mõttes. Üks tänane vestlus ühe hea sõbraga pani mind taipama et minu kramplikkus ja püüd kõike "hästi" teha ja kontrolli all hoida ongi mind toonud sellesse hetke kus ma praegu olen. See kartus, et kui ma elul minna lasen, siis toob see mu teele midagi kohutavat ja midagi sellist, millega ma rahul ei ole...on tegelikult väga palju head mu eest ilmselt lihtsalt ära blokeerinud. Ma olen hambad ristis, midagi otsustanud ja selle järele jooksnud, kuigi head asjad oleks ehk hoopis loomulikumat ja õrnemat teed minu juurde jõudnud.. Ja need oleksid püsivad asjad. Sest saatus jõuab varem või hiljem kätte.. Kristi ütles mulle juba suvel tegelikult ühe hämmastava tõe mu kohta, mis tegelikult väljendas täpipealt kogu mu ellusuhtumist. Ma rääkisin talle sellest, kuidas ma kardan metsas joosta, kuna kardan usse. Aga et muidu mulle meeldib just see konkreetne rada, seal ei ole künkaid, et ma näen kaugele ette ja saan ühtlases tempos minna. Kristi ütles sellepeale et näed, see ongi see kuidas Sa ellu suhtud. Sul peab pidevalt kõik etteteada olema ja Sa tahad minna ühtlases tempos. Mina jäin teda selle peale karp lahti jõllitama. Ma ei tahtnud uskuda seda.. enda meelest olen ju piisavalt hullumeelne ja spontaanne.. aga tegelikult lähedased inimesed tunnevad meid siiski vahel paremini kui me ise.

Öösel uinudes, umbes ärkveloleku ja une piiril tundub kõik nii selge. Mõistsin, et tõeline vabadus ei tähenda vabadust millestki, vaid tõeline vabadus on vabadus millegi kujul. Kogu meie elu möödub oodates paremat hetke- me püüame end kindlustada, otsime turvalisemat keskkonda, edukamat karjääri jne. Tegelikult on see kõik fiktsioon. Vabadus ei tule siis kui Sul on pangakontol piisavalt pappi, tööl oma kabinett, kolm last vms. St vabadus ei tule, kui Sul on ühiskondlikus mõttes teatud standardid täidetud. Vabadus tuleb siis, kui lubad endal olla Sina. (Jah, kõlab klišeeliselt, kuid kuula mind ära). See tuleb siis, kui Sa suudad olla üks kõigi inimestega, kes peale Sinu veel ruumis viibivad, suudad olla üks oma emotsioonidega. St kui Sa midagi tunned, siis tunned seda terviklikult ja kõikehõlmavalt- kõige pöörasem viha ja kõige sügavam armastus. Elu ei ole loodud selleks et me siin end turvaliselt tunneks. Turvalisuses ei ole midagi õpetlikku. Me arvame et suudame teatud tingimustel saatust trikitada, võita endale juurde aega, armastust.. See ei ole võimalik. Inimene peab leppima et ühel hetkel mingi hingetõmme jääb tema viimaseks, ning tegelikult ei ole oluline, kui palju ta neid hingetõmbeid elu jooksul on teinud, vaid hoopis kui sügavalt ta neid on teinud. Kui täielikult ta neid on teinud. Ma tahan olla sügavam kui uni ja avaram kui ärkvelolek.

Tonight, looking back on all this life. It's funny how the time goes by, and how, sometimes, it slides away... Ei ole ammu kirjutanud...Mitte seepärast, et ma ei oleks tahtnud, vaid ma ei osanud. Tihti valitseb mu peas segadus ja siis teen meeleheitliku püüet taas kõik üle parda visata ja unustada. Unustamine on raske, kui tunded alles südames. Öeldakse, et kui mingi tegevuse ära õpid- nt rattaga sõitmine- siis enam seda ei unusta. Tunnetega on samamoodi, vähemalt minu jaoks. Elu iroonia on selline, et juhul kui juba teedki enda jaoks edusamme, liigud edasi, ilmub areenile keegi uus (halvemal juhul taasilmub) ja keerab kõik taas pea peale. Tunnen et teen vaimset joogat- püüan oma teadvust venitada ja õppida ära uusi asendeid, milleks enne arvasin end võimetu olevat. Osin mingit uut, vabastavat dimensiooni.

Teiste inimestega kontakti võttes võtad kontakti iseendaga

Viimasel ajal, peale üksi elama asumist olen suhtlemisest tohutult puudust hakanud tundma. Mul on vaja, et pidev energia ja ideede vool ei katkeks. Ma tunnen et kui keegi mulle midagi räägib, siis selle tunde põhjal, mida see minus tekitab, õpin tegelikult iseennast tundma. Teine on Sinu jaoks indikaatoriks, kuid ilma temata poleks Sa võib-olla mõnest oma küljest üldse teadlik. Sügis Tartus tekitab minus tahtmist iga hingetõmme/vaatepilt mälupilti salvestada. Ma olen avastanud, et sügis muudab mind palju. Mõningal määral on alati muutnud, aga just viimaste ülikooliaastate jooksul eriti. See on hea. Muutus on eluga kaasa minek. Kuskilt kuulsin mõttetera, et elu algab siis, kui astud oma mugavustsoonist välja. Ma olen kõigile oma sõpradele meeletult tänulik. Aitäh, et te minu joaks olemas olete. Mõtlen teile tihti.

Vahel on nii et mõtled oma targa peaga igasugused plaanid ja käitumised valmis, aga kui Sind mingi tugev tunne tabab, jääd ikkagi kõrvalseisjana pealt vaatama. Kõik on hetkega läinud, Sinu mõtted .. Mida oleks arukas teha, mida oleks loogiline teha.. ja talud vaikides seda saamatust ja seda, kuidas Sa iseennast kontrollida ei oska. See ei ole meeldiv tunne. Aga siis jääb lootus, et kuigi ma praegu kõike ei mõista, on see millekski suuremaks ja paremaks hea.

Ma teen oma unistused teoks. Täna mere äärde jalutades valdas mind kummaline tunne, et kui need järgnevate kuude jooksul planeeritud asjad niimoodi planeeritult toimuvadki, siis ma ei oskagi elult hetkel midagi rohkem tahta. Ma lihtsalt olen õnnelik. Natukene on mul ka hirm, mis segab mul asju efektiivsemalt ja kiiremini korraldamast.. aga ma ületan selle. Ma tahan seda.

Armastus = areng

Peale oma viimase aja suhtedraamasid olen hakanud armastust teistmoodi vaatama. Võib-olla see muinasjutuline "elu lõpuni koos" ei kehtigi tavainimeste jaoks. Et saatus ongi valnud meie sest vaid mõned vähesed, kes selle osaks saavad. Teisest küljest võib-olla on nii, et kui minu ellu astub üks inimene, me oleme koos, on meil midagi üksteiselt õppida, st meie saatused või elus vajalikud õppetunnid või kogemused haakuvad. Tol hetkel tundub see maailma parim tunne, olen lõpuks leidnud selle, mida otsisin! Ja tasapisi hakkamegi kasvama, arenema selles suunas, mis parasjagu vajalik. Lõpuks, kui kõik vajalikud kogemused-õppetunnid on omandatud, siis paratamatult inimesed ei haaku enam omavahel ja liiguvad edasi.. järgmiste kogemuste/õppetundide juurde, kelle puhul võib-olla astub meie ellu hoopis järgmine nö kaasteeline. Ma lihtsalt mõtlen et vanasti oli ju inimestel juba lapsena teada, kellega ta paari pannakse, kõik oli selge. Tänapäeva inimene aga tahaks justkui ühes elus elada mitut, kogeda võimalikult palju.. ja sellepärast ei sobigi meile kaaslaseks vaid üks kaaslane. Ja see ei pea olema absoluutselt kurb kogemus. Mälestused ju jäävad, õppetunnid jäävad.. see on lihtsalt see, mille me ise endale oleme valinud-püsimatuse ja liikuvuse. Ma ei tea kas ma suutsin oma mõtteid adekvaatselt avada, mu peas oli see kogu idee ehk selgem.

Mu sees on paradiis. Teie jaoks, kusagil siin.

Ainuke asi mis on muutumatu on muutumine

Sirvisin täna vanu pilte, kirju ja muud. Meenutasin mida nendel hetkedel tundsin, mõtlesin. Justnagu suurpuhastust teeme ka vahel mõtetes suurpuhastust. Peale seda püüad olla puhtam, parem.. mingiks ajaks. Kuni taas avastad end tegemas seda nn suurpuhastust, lubadust enda paremale minale.. Mitte et see oleks halb, et me aeg ajalt jälle nullist alustame.. lihtsalt ilmselt me olemegi loodud jõudma spiraalina mingisse olukorda tagasi, vaadates minevikule justkui ülevalt alla. Samas.. võib-olla lõpus mõistad, et see olid sina terve see aeg.. Sina, Sina, Sina. Nothing more, nothing less. Oluline on, et laseksime vanast lahti ja tunnetaksime praeguse momendi jõudu.

Ma ei suuda enam.

Ma arvan et meie kõige suurem väljakutse on saada üle iseendast. Lasta lahti oma minevikust, mis meil olevikus elada ei lase..Ma olen seda teha püüdnud..unes aga ilmuvad taas ebameeldivad pildikesed minevikust. Sellised, mille olemasolu olen ilmselt ärkveloleku ajaks maha surunud, unustada püüdnud... Kui raske on olla tänulik päiksepaiste eest, kui õues sajab vihma?

Ma ei ole kunagi vist oma peret nii väga igatsenud, kui praegu. Istun üksinda suures toas, klaverimuusika taustaks. Just selline muusika laseb Sul olla täiesti vaba, st ta aitab Su mõtetel täiesti vabalt liikuda.. Sa lihtsalt lähed vooluga kaasa ja tunned end elus. Ilma ühegi sõnata. Hetkel olen ma kurb, et me kõik koos ei saaks olla, vaadata telekast kas või mõnd ajuvaba ja absurdset filmi. Ma kardan vananeda.. kardan, et lapseea mälestused hääbuvad kiiremini, kui ma neid mälus taaselustada suudan.

Liiga palju vaba aega teeb mu lolliks. Ja see igatsetud iseendaga olemise aeg voolab sõrmede vahelt nagu esimene lumi. Vahel ennast kõrvalt vaadates näen ma tola, kes teistele vaid nalja teeb. Keegi, kes arvab, et ta kõigest aru saab, kui samal ajal maailma asjad hoopis teist pidi käivad. Ps, mitu vitamiini mahub armastusse?

Meenub kuskilt meelde jäänud lause et : "Alustada uuelt lehelt on kerge aga käekirja muuta on juba raskem" või midagi sellist. Eks ta vist nii ole. Hoolimata sellest, eriti elu kriisiperioodidel, tekib muudkui tunne et tahaks aga uuesti algusest alata ja jätta kõik halb minevikku... Jälle on mingisugune olukord mu elu teinud täispöörde ja loodetavasti ma õpin sellest midagi. "Ma arvasin siis, et ainult minul, kohutavalt tahtejõuetul subjektil, tuleb peaaegu iga päev elu uuesti alustada. Lõpuks mõjub see psüühikale niivõrd raskesti, et tuleb tahtmine ennast päris ära tühistada, maha tõmmata, minema visata nagu ebaõnnestunud mustandit. Uut elu – kui mitte päris minevikust sõltumatut, siis kas või milleski teistsugust – tuleb alustada nii tihti kui iganes võimalik, kuni need katsed kokku ei sula, nagu sulavad pidevaks valguseks vahelduvvoolu lampide vilkumised. Ma mõtlesin, et vahest ongi inimese tahtejõu mõõdupuuks see, kui mitu korda päevas ta suudab uuesti alustada." Kui uskuda neid sõnu, siis olen ma õigel teel...

Ma ei tea kui naiivne või lapsemeelne see idee tundub, aga ma olen viimaste kuudega avastanud, et ma olen täiskasvanuks saanud, st mu elus on palju "täiskasvanule omaseid asju", sh intriige ja inetuid mänge.. ja ma ei taha et see nii oleks. Kohe üldse ei tahaks. Ma sirvisin siis enda vanu blogisid-kirjutisi ja sain taas kontakti enda vana minaga. See oli minu jaoks nii liigutav- ma tundsin end taas selle naerustpakatava ja õnneliku noore lapse-teismelisena. Ja ma loodan ta jälle uuel, kõrgemal tasemel jälle üles leida.
Ma unistan, et ma suudaksin samamoodi naerda, vaadelda elu lootusrikkalt ja pakatada heast tahtest, energiast ja jõust. Või pole see võimalik ja ma peangi leppima et olen igavesti stoiline, emotsioonitu ja "korralik"? Et see kuristik minu ja mu lapsepõlve vahel on ületamatu...
Ma ei tea. Aga ma tean, et ma püüan teda leida. Läbi kirjutamise.