Unistustest

Ma ei vaja midagi ilmvõimatut, et tunda end elus ja õnnelikuna. Ma tean, et kui ma vaatan ühel päeval oma elule tagasi, siis ma võin öelda, et selles oli vürtsi, särtsu, mugavust ja magusat. Suured pehmed padjad, hõõgvein, virgutav suplus mägijärves, kuum kakao küpsistega, kausitäis pikantset lõhnataimede segu, õunte korjamine kargel sügisõhtul, suured riidekapid, kamin, närvekõditav sõit ameerika raudteel, ruudulise paelaga kokku seotud kaneelikoored, pöörane nädalavahetus tundmatus linnas, äratus kallima kuuma suudluse läbi, ookeanipritsmed, mälestus armsa inimese naeratusest, juukseid sasiv tuul, väike laps, armastuskirjad,hommikuks räägitud öö, purgitäis nõmm-liivatee mett, muusikapala mis mu südant alati liigutab, meeliülendav kaasaelamine mõnele tähtsale jalgpallimatšile, täiesti kasutult veedetud pärastlõuna, naerdes valmistatud lumeingel, kollane vihmavari, õigel ajal öeldud sõnad... ja kõike muud, mis sinna vahele mahub. Ma tean, et ma ühel päeval olen oma unistuste elav tõestus. Ma olen õnnelik.

Vaata, mu veenides voolab muusika

Ma tunnen füüsiliselt, kuidas muusika mu maailma lihtsamaks teeb. Vihasena läbistab see mind nagu elektrijuga, maandades pinged. Kurvana tunnen, kuidas see mu sisemusest pinged välja surub ja ma saan rahu. Õnnelikuna tunnen, kuidas muusika mind peaaegu õhku tõstab. See on tõeline elupäästja. Otherwise oleksin vist ammu Cobaini teinud. See selleks. Jälle on kuu möödunud ja ma ei ole kuskile liikunud. Tiirlen. Vanaema igatsus on viimaste päevadega samuti suurenenud. Tahaks, et ta mind uuesti kallistaks ja ütleks, et kõik saab korda.

To look the other way, to get what you want throw out your troubles, find your song, cause there's a change, change in the air...

Tartus. Naeran, lõbutsen ja olen õnnelik.

Mehe küsimus: Milline on hea suudlus? Sinu vastus: Sensuaalne. Mitte nii, et keegi topib lihtsalt keele kurku ja üritab seda teiselt poolt Su aju välja lükata.

Keegi teine ei saa tunda seda, mis meid koos hoiab. Ja niikaua kuni see on, ei loe lõplikult ükski viga..

Suhted on mingil määral nagu kingad. Alguses oled nendest nii vaimustuses, need tunduvad nii ilusad...Näitad uhkusega neid igal võimalusel. Siiski on nad sisse kandmata. Järgmiseks tuleb see faas kui natukene ehk talud hõõrumist ja lõpuks need sobituvad Su jalgadega ideaalselt. Kui kingad on nö ribadeks kantud, ei taha Sa vanade kingade mugavusest uute kasuks loobuda, sest oled nendega kõndinud nii mõnedki tähendusrikkad kilomeetrid. Aga edasi tuleb ju kõndida...Ja kõik algab jälle otsast peale... Kui ma nüüd selle metafoori laiemalt võtan, siis ma tõesti ootaks oma printsi valgel hobusel ehk ainult sel põhjusel, et kui ta mulle kristallkingakest pakub, siis seda mul vist ei oleks võimalik ribadeks kanda:). Aga mine tea...

See lugu lükkas päeva korralikult käima :). Aga jah. Istun raamatukogus ja tegelen rääkimisärevust ja keele õppimisega seotud ärevusega seotud artiklite läbitöötamisega. Hirmudega seotud mõtted viisid mind sinnani, et mul endal vahel ei olegi hirmu suremise ees vaid hoopis elamise. Mis on tegelikult kordades hullem. Me peame leppima faktiga, et üks päev on kunagi meie viimane, mida me aga seni teeme, on meie otsustada. Ma juba naudin sõitu, aga nüüdsest tahan seda teha kogu südamest.

Eneseiroonia piir

Ma hakkasin täna mõtlema, et meil kõigil on idee poolest mingisugused põhimõtted ja nö hüüdlaused, mis meile on olulised ja mida me ka ei karda välja öelda. Samas pole alati neid võimalik järgida või isegi vahel me ei taha neid järgida, sest see üks erand tundub nii magus olevat.. Et kas me siis oleme mingil määral silmakirjalikud? Kui jah, siis kas on üldse võimalik leida sellist nö puhta südametunnistusega inimest? Lihtsalt see on nii kummaline vahel näha inimest kes pillub mingeid tarkuseterasid nagu automaadist, ise siiralt samal ajal uskudes, et ta neid ka järgib ja samas kõrvutades käitumisega siis kõlaks monotoonne naishääl, mis ütleks: " See vastus on vale."

Püüa mind kinni. Kui suudad.

Unistused libisevad kuhugi kaugele ja teadmatusse. Ära. Ma ei teagi mida peale hakata. Kas peaks neist kinni hoidma või ootama aega, millal nad ise tahavad tagasi tulla?