See lugu lükkas päeva korralikult käima :). Aga jah. Istun raamatukogus ja tegelen rääkimisärevust ja keele õppimisega seotud ärevusega seotud artiklite läbitöötamisega. Hirmudega seotud mõtted viisid mind sinnani, et mul endal vahel ei olegi hirmu suremise ees vaid hoopis elamise. Mis on tegelikult kordades hullem. Me peame leppima faktiga, et üks päev on kunagi meie viimane, mida me aga seni teeme, on meie otsustada. Ma juba naudin sõitu, aga nüüdsest tahan seda teha kogu südamest.