Keegi teine ei saa tunda seda, mis meid koos hoiab. Ja niikaua kuni see on, ei loe lõplikult ükski viga..

Suhted on mingil määral nagu kingad. Alguses oled nendest nii vaimustuses, need tunduvad nii ilusad...Näitad uhkusega neid igal võimalusel. Siiski on nad sisse kandmata. Järgmiseks tuleb see faas kui natukene ehk talud hõõrumist ja lõpuks need sobituvad Su jalgadega ideaalselt. Kui kingad on nö ribadeks kantud, ei taha Sa vanade kingade mugavusest uute kasuks loobuda, sest oled nendega kõndinud nii mõnedki tähendusrikkad kilomeetrid. Aga edasi tuleb ju kõndida...Ja kõik algab jälle otsast peale... Kui ma nüüd selle metafoori laiemalt võtan, siis ma tõesti ootaks oma printsi valgel hobusel ehk ainult sel põhjusel, et kui ta mulle kristallkingakest pakub, siis seda mul vist ei oleks võimalik ribadeks kanda:). Aga mine tea...