Ma ei ole kunagi vist oma peret nii väga igatsenud, kui praegu. Istun üksinda suures toas, klaverimuusika taustaks. Just selline muusika laseb Sul olla täiesti vaba, st ta aitab Su mõtetel täiesti vabalt liikuda.. Sa lihtsalt lähed vooluga kaasa ja tunned end elus. Ilma ühegi sõnata. Hetkel olen ma kurb, et me kõik koos ei saaks olla, vaadata telekast kas või mõnd ajuvaba ja absurdset filmi. Ma kardan vananeda.. kardan, et lapseea mälestused hääbuvad kiiremini, kui ma neid mälus taaselustada suudan.

Liiga palju vaba aega teeb mu lolliks. Ja see igatsetud iseendaga olemise aeg voolab sõrmede vahelt nagu esimene lumi. Vahel ennast kõrvalt vaadates näen ma tola, kes teistele vaid nalja teeb. Keegi, kes arvab, et ta kõigest aru saab, kui samal ajal maailma asjad hoopis teist pidi käivad. Ps, mitu vitamiini mahub armastusse?