Tahaks pausi

 September pole vaevalt veel poole pealegi jõudnud, aga juba on väsimus ja tüdimus.

Hinges on kuidagi tühi tunne, et see mis ma teen või kes ma olen, ei ole ikkagi piisav. Ma isegi ei tea, kelle jaoks, kas iseenda või teiste.

Tunnen suurt vajadust kuhugi ära minna. Väga kaugele. ... Ja mitte naaseda.

"Kui nad veel surnud ei ole, käivad nad siiani 8st 17ni tööl"

 Muinasjuttudes lõpeb armastuse leidmine printsi ja printsessi abiellumisega. Mis õnnelikust paarist edasi saab? Ei olegi vist kangelaslugusid sellest, kuidas käituvad arhetüüpsed pereinimesed. 

Ma ise arvan, et just need, kes suudavad igapäevaelu teha värviliseks, hoolimata kohustustest ja väsimusest väärivad kangelaslugusid.

See tunne, kui peale tööpäeva lõppu koduuks seljataga sulgub, tulevad maha kõik emotsioonikihid. Kui on olnud halb päev, muutub inimene zombieks, haarab külmkapist midagi suvalist hamba alla, lülitab käima teleka ja sukeldub diivanile.  Aga kui sa suudaks endale öelda, et : "Ei, ma ei jää päeva emotsioone kudema, vaid nüüd algab minu aeg. "

See inimene suudab luua tänapäevast muinasjuttu.

Dorian

Who or what is ‘Dorian’ about?

Agnes Obel: ‘Dorian’ is about the inter-relational thing between two people, that you can’t put words on but you know is there. And when you reach the point of no return, and you are sort of swaying, or are suspended, into this weird space of nothingness, and you are still longing for all the good stuff that you had before. ‘Dorian’ is sort of my construction of that state of mind. Nobody outside this bubble of these two people can see it, so it looks really pretty and great but then if you step into this ring, you see that it’s all sort of falling apart and rotting. I felt like Dorian was such a beautiful name and… for me, I like to make out my own meaning for a word, imply my own stories to words or names, so in the back of my mind, of course, I knew about Dorian Gray but it was not deliberate or about that character. I am sure it coloured it but it wasn’t about it.

https://youtu.be/HJzp2SRs0Ak

(Süda)öine

 Istun siin. Kuulan youtubest muusikat ja keerutan näpuvahel veinipokaali. 

Aeg nagu seisaks. Kui viimasel ajal uudiseid lugeda, siis tundub, et maailm on hullumeelsuse äärel. Vahepeal mõtlen et äkki on ühiskond nii pehmostunud, sest kui mõelda u 70 aastat tagasi, siis mida võis tunda sõdur rindejoonel? Surmaga silmitsi seistes? Tunne on praegu nagu sel sõduril. Kõik me seisame surmaga silmitsi. Igaūhel on meist lõpuks oma ork, mille otsa astume. 

Ma ei ütle seda ülemäära emotsionaalselt, vaid realistlikult. Tegin täna sõbrannaga maailmalõpuks plaane ja parim lahendus tundus, et tuleb võtta ükssarviku ujumisrõngas ja sellega mööda Palalinna ringi trippida. Kui minna, siis vähemalt stiilselt.

Tunne on, et kõigest on väsimus. Iseendast ka.

Magistrikraadiga idioot

Sain jälle kinnitust sellele, et kõrgemat haridust tõendav dokument ei garanteeri kõrgemat intelligentsust. Mitte, et ma kunagi üldse selle järgi inimesi oleks lahterdanud, aga lihtsalt. Viskab üle, kui pead täiskasvanud inimestele lasteaiakasvatajat mängima.
Aga vähemalt igav ei hakka. Mitte kunagi. Kuigi kohati on uhhuu tunne, arvestades kõiki juhtunud sündmusi.Aga see selleks. Meenutasin gümnaasiumi aegu ja seda kuidas Maarjaga öö läbi mere ääres töllerdasime ja hommikul ilma magamata otse kooli läksime. Näiteks füüsika tund tundus magamata tasandil igatahes palju paremini mõistetavam ("Saadame Laura orbiidile ja Eike jääb maale. Kahekümne aasta pärast tagasi tulles on Laura samasugune) või ever so famous "Kui me läheks triikrauaga staadionit lumest puhtaks kuivatama..."  aga las need triikrauad siis kuivatavad... kuulan üle mitme sajandi Regina Spektorit ja söön muffinit.

Millest ma unistan?

Suvi hakkab otsi kokku tõmbama ja taas ma jäin mõtlema, miks ma sellest siis puudust tundma hakkan. Välja mõtlesin. See on vabadus ( väga šokeeriv, kindlasti ei näinud Sa seda tulemas). Igatahes, ei ma ei mõtle et tööl käimine oleks nagu vangis olek.. vaid lihtsalt, ma olen selline inimene kes tahaks tegelikult kõigist ühiskondlikest "ahelatest" vabaks murda ja lihtsalt seljakotiga Alaskale minna. Nii nagu Chris Mccandless.  Video mida siin postituses jagan pärineb filmist "Into the wild" mis omakorda põhineb tõestisündinud lool. See on päris vabadus.  Olen üks ilmselt vähestest naistest kes kaubanduskeskuse asemel pigem läheb parki või  metsa. See väike laps, kes mööda puid üles ronis, endale sõnajalgadest onni ehitas ja kivisid ööseks kaissu võttis pole kuhugi kadunud.  See on vabadus- nagu ürgne kutse, olla ühes loodusega.

27

Ei tea kas suve lõpp sunnib nostalgitsemisele või on see miski muu, igatahes  jäin täna mõtlema, et aeg läheb tõesti meeletu kiirusega. Ma olen 27. Kas see on vana? Kui mõelda et tänapäeval on mõeldav elada 100 aastaseks, siis veel mulda peale ei pea kraapima.. Samas päris teismeline ka enam pole..Nii mõnelgi inimesel on selleks hetkeks juba nii palju läbi elatud, et eluraskus sunnib nt kuuli pähe laskma. (27 klubi) ehk siis kuulasin Nirvana unplugged kontserti. Mitte et mul kõik nii hästi läheks et elu oleks nagu kutsikad ja heinamaa, aga kuuli pähe ei lase. Ma pole "the easy way out" inimene. Lõpetan tänase postituse Forest Gumpyliku "and thats all I have to say about that".
 https://youtu.be/hNVu55ZyC-Y