Istun siin. Kuulan youtubest muusikat ja keerutan näpuvahel veinipokaali.
Aeg nagu seisaks. Kui viimasel ajal uudiseid lugeda, siis tundub, et maailm on hullumeelsuse äärel. Vahepeal mõtlen et äkki on ühiskond nii pehmostunud, sest kui mõelda u 70 aastat tagasi, siis mida võis tunda sõdur rindejoonel? Surmaga silmitsi seistes? Tunne on praegu nagu sel sõduril. Kõik me seisame surmaga silmitsi. Igaūhel on meist lõpuks oma ork, mille otsa astume.
Ma ei ütle seda ülemäära emotsionaalselt, vaid realistlikult. Tegin täna sõbrannaga maailmalõpuks plaane ja parim lahendus tundus, et tuleb võtta ükssarviku ujumisrõngas ja sellega mööda Palalinna ringi trippida. Kui minna, siis vähemalt stiilselt.
Tunne on, et kõigest on väsimus. Iseendast ka.
No comments:
Post a Comment