Teiste inimestega kontakti võttes võtad kontakti iseendaga

Viimasel ajal, peale üksi elama asumist olen suhtlemisest tohutult puudust hakanud tundma. Mul on vaja, et pidev energia ja ideede vool ei katkeks. Ma tunnen et kui keegi mulle midagi räägib, siis selle tunde põhjal, mida see minus tekitab, õpin tegelikult iseennast tundma. Teine on Sinu jaoks indikaatoriks, kuid ilma temata poleks Sa võib-olla mõnest oma küljest üldse teadlik. Sügis Tartus tekitab minus tahtmist iga hingetõmme/vaatepilt mälupilti salvestada. Ma olen avastanud, et sügis muudab mind palju. Mõningal määral on alati muutnud, aga just viimaste ülikooliaastate jooksul eriti. See on hea. Muutus on eluga kaasa minek. Kuskilt kuulsin mõttetera, et elu algab siis, kui astud oma mugavustsoonist välja. Ma olen kõigile oma sõpradele meeletult tänulik. Aitäh, et te minu joaks olemas olete. Mõtlen teile tihti.

Vahel on nii et mõtled oma targa peaga igasugused plaanid ja käitumised valmis, aga kui Sind mingi tugev tunne tabab, jääd ikkagi kõrvalseisjana pealt vaatama. Kõik on hetkega läinud, Sinu mõtted .. Mida oleks arukas teha, mida oleks loogiline teha.. ja talud vaikides seda saamatust ja seda, kuidas Sa iseennast kontrollida ei oska. See ei ole meeldiv tunne. Aga siis jääb lootus, et kuigi ma praegu kõike ei mõista, on see millekski suuremaks ja paremaks hea.