Juba pikemat aega on siin blogis valitsenud vaikus, aga täna rändasid mu mõtted lihtsalt ühele väga armsale inimesele, keda tahan meenutada.
Augustis saab viis aastat mu kunagise klassijuhataja Jaana Pilisneri varajasest lahkumisest. Hoolimata sellest, et tundsin teda tegelikult üsna vähest aega (üks õppeaasta) siis suutis ta jätta endast väga kustumatu mulje. Tavalises, argises koolipäevas oli tema ikkagi särav. Enda positiivse ellusuhtumisega ja väikeste asjade üle rõõmu tundmisega on ta siiani mind inspireerinud. Ma pole ühtki teist sellist inimest näinud, kes nii siiralt elu nautis ja teisi oma olekuga rõõmsaks tegi. Puhka rahus, kallis Jaana!
