Täna mõttesse vajudes hakkasin mõtlema sellele kui keegi ütleb "See on fakt ja Sa pead sellega leppima" siis justkui tulebki nii välja, et elu ongi ainult faktidega kohanemine. Eestis elades tuleb alati talv- hoolimata sellest, kas oled hea või halb inimene, ei ela Sa talve üle kui Sa ennast selleks ei kohanda. Justkui me oleksime savi, millest elu kujundeid voolib. Mõnest meist saab kaunis kunstiteos, mõni jääb lihtsalt mingi kasutu abstraktse vormina teiste taha lebama. Ja siis.. kui ehedad me tegelikult oleme? Kust läheb piir, kus lased end vormida ja kus peaksid vastu panema? Millised me tegelikult, päriselt oleme? Võib-olla meie tunded on vaid meelepetteid, mis olid sõnade varjule peitu pugenud. Äkki on ka armastus vaid võlts fassaad- ilusad, kuid üleliigsed sõnad, millega ei ole kunagi võimalik seletada seda, mis meid tegelikult valdab. Mis tõestab jällegi - see müstiline tunne on vaid seal, kus tahame teda näha. Päriselt - vahel isegi tunda. Kuid kuidas saada lahti soovist näha ja tunda? Kuidas rabeleda lahti ja ära lennata?