The loneliest people were the ones who always spoke the truth.

Peaksin praegu hoopis tegelema pedagoogika uurimismeetodite, Eesti uusima aja ajalooga või paljude paljude muude asjadega. Ikkagi leian end siit, üsnagi emotsioonitu näoga ekraani vahtimast. Peaksin endas leidma mingisugusegi motivatsioonikillu, mis edasi aitaks liikuda. Muidugi ma tean et ma ei ole ainuke kellel motivatsioonipuudus jms on, aga see ei tee mu probleemi ju vähemtähtsaks. Ma tahaksin et kõik mida ma teen, oleks tõeline. Päris. Et kõiges, mida ma teen, oleks mind. Ma olen väsinud pettumast inimestes, kelle pakend algul hoopis muud sisu näitab. Mina ju olen alati ehe, miks teised seda olla ei võiks? Siis tunnen end vahepeal justkui süüdi selles, et see, et ma haiget olen saanud, ongi minu enda süü kuna ma ei mängi kaasa. Reegleid mitte-järgiv mängija ju diskvalifitseeritakse?