Armastus = areng

Peale oma viimase aja suhtedraamasid olen hakanud armastust teistmoodi vaatama. Võib-olla see muinasjutuline "elu lõpuni koos" ei kehtigi tavainimeste jaoks. Et saatus ongi valnud meie sest vaid mõned vähesed, kes selle osaks saavad. Teisest küljest võib-olla on nii, et kui minu ellu astub üks inimene, me oleme koos, on meil midagi üksteiselt õppida, st meie saatused või elus vajalikud õppetunnid või kogemused haakuvad. Tol hetkel tundub see maailma parim tunne, olen lõpuks leidnud selle, mida otsisin! Ja tasapisi hakkamegi kasvama, arenema selles suunas, mis parasjagu vajalik. Lõpuks, kui kõik vajalikud kogemused-õppetunnid on omandatud, siis paratamatult inimesed ei haaku enam omavahel ja liiguvad edasi.. järgmiste kogemuste/õppetundide juurde, kelle puhul võib-olla astub meie ellu hoopis järgmine nö kaasteeline. Ma lihtsalt mõtlen et vanasti oli ju inimestel juba lapsena teada, kellega ta paari pannakse, kõik oli selge. Tänapäeva inimene aga tahaks justkui ühes elus elada mitut, kogeda võimalikult palju.. ja sellepärast ei sobigi meile kaaslaseks vaid üks kaaslane. Ja see ei pea olema absoluutselt kurb kogemus. Mälestused ju jäävad, õppetunnid jäävad.. see on lihtsalt see, mille me ise endale oleme valinud-püsimatuse ja liikuvuse. Ma ei tea kas ma suutsin oma mõtteid adekvaatselt avada, mu peas oli see kogu idee ehk selgem.