Reede õhtul üksinda jalutama minna pole hea mõte-võõrad poisid otsivad silmsidet ja purjus vanamehed arvavad, et tere või hei hüüdmine on kuidagi meelitav. Ja muidugi need tüübid, kes arvavad, et ''Oot, ma olen Sind kusagil näinud'' Ometi vajasin õhku. Miski ei suuda meid meie elu külge aheldada. Isegi minutit ei saa kinni hoida. Tunnetest, ilmast, tujust, olemistest rääkimata. Elu võtab nad meilt. Ja vahel annab veel, et me ei unustaks neid igatseda...