Tonight, looking back on all this life. It's funny how the time goes by, and how, sometimes, it slides away... Ei ole ammu kirjutanud...Mitte seepärast, et ma ei oleks tahtnud, vaid ma ei osanud. Tihti valitseb mu peas segadus ja siis teen meeleheitliku püüet taas kõik üle parda visata ja unustada. Unustamine on raske, kui tunded alles südames. Öeldakse, et kui mingi tegevuse ära õpid- nt rattaga sõitmine- siis enam seda ei unusta. Tunnetega on samamoodi, vähemalt minu jaoks. Elu iroonia on selline, et juhul kui juba teedki enda jaoks edusamme, liigud edasi, ilmub areenile keegi uus (halvemal juhul taasilmub) ja keerab kõik taas pea peale. Tunnen et teen vaimset joogat- püüan oma teadvust venitada ja õppida ära uusi asendeid, milleks enne arvasin end võimetu olevat. Osin mingit uut, vabastavat dimensiooni.