See Dublinis oldud aeg- nähes seda meeletut poodlemist ja asjade kokku ostmist ilma vajaduseta pani mind mõtlema. Ma tahan ise midagi produtseerida. Ma ei taha olla ainult kasutaja, ma tahan olla looja. Sest lõppude lõpuks kui me pidevalt ainult ostame, saab sellest meie kinnisidee- pingutada tööl selleks, et saada palgatõusu, et saada rohkem raha, et veel enam osta.. Ja samas on meil ju nende ostudega ka pidevalt pettumusi, st äsja ostetud kingapaar ei tundugi pikemal kandmisel enam nii mugav, särk mille tekst ütleb Sulle, et Sa oled maailma kõige vingem inimene vms ei tundugi peale korra seljas olemist enam nii atraktiivne.. See kõik paneb meid veel ostma. Pettumus paneb meid ostma, sest me loodame uue ostuga saada üle vanast pettumusest- see on nagu ahel. Ühesõnaga, ma ei hakka siin mingisugust puritaanlikku eluviisi propageerima, st ma ei arva, et kõigil peaks olema vaid üks paar kingi, ühed püksid ja pluus, vaid mu mõte on selles, et me ei peaks olema oma emotsioonide/tahtmiste orjad. Me peaks olema nende ülemused. Idee oleks siis selles, et kui ma saan, vajan, tahan- ma ostan. Ma ei osta, kui ma pean selleks üle 20 % oma päevasest energiast (nii füüsilisest kui vaimsest) kulutama- et ma ei peaks rakendama ostmiseks lisaressurssi rohkem, kui asi väärt on. Lisaks veel see, et ma ei osta, kui mul tegelikult ei ole raha (krediitkaart).
Kogu see teema tõi mulle tagasi jälle ühe oma ammuse plaani, milleks on raamatu kirjutamine. Ma tahan olla autor. Ma tahan ise paika panna ühe maailma, millest teised alles hiljem teada saavad, kui nad seda oma kätevahel hoiavad ja siis ise otsustavad, kas ja kuivõrd nad minuga nõustuvad või üldse seda kõike vajalikuks peavad.
No comments:
Post a Comment