Üks jalg muinasjutus, teine põrgus

Maailm on kahepooluseline ja me ei saa kunagi mingis olukorras või situatsioonis tabada ainult üht sorti emotsiooni või essentsi. See, mis meie jaoks on kasulik, võib olla kellegi teise jaoks kahjulik jne. Elu olekski nagu kõikumine oma unistuste täitumise ja mentaalses mõttes hävimise vahel, kui need ei täitu. Me üritame meiega juhtuvaid sündmusi lahterdada meie endi poolt loodud kategooriatesse, ometi vahel tagasi vaadates alles mõistame, et tegelikult oli see hoopis millekski muuks vajalik. Me justkui loodaks, et "elu saaks valmis", kui me endaga juhtuvaid asju kuskile paigutada oskame, ja et seejärel saame asuda elu nautima. Tegelikult me ei saa kunagi teada, mis tuleb järgmiseks. Me saame teada ainult oma tundeid ja soove. Kui me langetame otsuseid oma aimduste (tegelikult sageli ka hirmude põhjal, sest need kujundavad aimdusi), mitte soovide/tunnete põhjal, siis tavaliselt- When you expect whistles, it's flutes; when you expect flutes, it's whistles. Iseendale tuleb truuks jääda. Elu on ja jääb vastuoluliseks. Nii me siis kõnnimegi oma saatuse poole, üks jalg muinasjutus, teine põrgus.