Ära peksa mind armastusega

Eneselegi märkamatult on mõned Härra Minevikud end üritanud uuesti minu olevikku suruda. Kas siis meeleheitest, igatsusest (või hoopis igavusest?).. või mõningate arusaamiste tulemusena... Justkui armastus või tunded oleks mingi haamer (isa soovitusel!) millega mind lüües peaks ma hakkama samaga vastama. Elades minevikus unustavad nad, et ka mul on minu elu ja ma ei ole väga stand-by tüüpi inimene. Jah, ma küll analüüsin ja teen omad järeldused, elan oma tunded korralikult läbi, tunnen emotsioone nende täielikkuses... aga koha peale ootama ma ei jää. Ma olen endiselt valmis armastama, isegi siis, kui selgub, et armastus võib olla reetlik. Lihtsalt tuleb tunda ära, kus on see õige koht, kus riskida. Tuleb teha asju, mis väärivad pingutust ja püüda neid õigeid inimesi, õigel ajal. Vahel ma mõtlen, et armastusel võiks olla kõrval silt "kõlblik kuni".. Teeks ju vahel otsustamise poole lihtsamaks.. Inimene on absoluudi ilming ja ta väärib õnne. Ma tean, et kohustused, mis nt kaasnevad teise inimese armastamisega, pole kunagi kedagi takistanud oma unistusi järgimast. Õige inimene aitab Su unistuste täitumisele kaasa. Ka mina soovin olla kellegi kõik need mündid-sendid, mida ta purskkaevu visanud on, soovides armastust.