Jalgpall

Mul ei ole südantlõhestavat lugu sellest, kuidas ma enne kõndima hakkamist jalgpalli mängima õppisin, aga ma tean, et see on miski, mis on tugevalt mu südames. Ja mis juba kord on tugevalt su südamesse juurdunud, seda sealt nii lihtsalt välja ei saa... Ja miks peakski? See on üks vähestest asjadest mu elus, milleni jõudmiseks viis tee mind ainult läbi iseenda, ilma oluliste väliste mõjutusteta. Sellepärast tean, et väljakul seistes olen üdini mina. Jalgpalli mängides unustan kõik muu. Ühest küljest oled nagu pilvedes ja kõik mured tunduvad kilomeetrite kaugusel, kusagil hoopis teises dimensioonis olevat.. Teisest küljest oled rohkem „kohal“ kui kunagi varem- adrenaliin möllab ja pea töötab hetkega rohkem kui muidu mitme päeva peale kokku. Jalgpall õpetab elama. See õpetab kujundama oma nõrkustest tugevusi. Ühel päeval Sa võib-olla kaotad, teisel Sa võidad. Ma tean, et mul on palju veel õppida, aga ma ei väsi.