Inanna laskumine allmaailma

Lugesin enne voodisse minekut üht sumeri müüti. Osalt selleks, et uni rutem tuleks ning et ma õpitud vanaaega päris ära ei unustaks. Kui ma siis hiljem magama proovisin jääda, ei andnud see mulle rahu. Ebateadlikult hakkasin iseend jälle kihtideks võtma ja leidsin selles müüdis midagi väga sügavat. Ma ei hakka seda siin ümberjutustama, aga asja tuum oli minu arusaamist mööda järgmine: Sumerite suur taevakuninganna , sädelev valguse valitseja Inanna peab teel sügavikku (et külastada oma vihatud õde Ereškigali, allmaailma valitsejannat) loobuma kõigest, mis talle seni väärtuslik ja tähtis oli (ka sellest, mille järgi teda taevakuningannana ära tunti-juveelid etc). Jungi psühholoogia keeles on see persona , väline roll, millega me identifitseerume - kuigi tegelikult on see vaid mingi staatus, mitte meie olemuslik natuur. Kõigest loobudes jäetakse Inanna täiesti alasti vaid iseenda hoolde. Ta kohtab oma varjukülge oma vihatud õe kujus ja selle kogemuse kaudu kustub tema vana identsus ja Inanna sureb. Tänu oma liitlastele ta siiski äratatakse ellu ja ta naaseb uue Inannana valguse maailma. Vana identsuse minetamiseks ja varjukülje lunastamise tõttu on ta saanud uueks ja terveks. Hoolimata sellest, peab ta tooma (tänu)ohvri allmaailmale, loobudes (ajutiselt) millestki, mis oli talle tähtis ja kallis. Siis ma hakkasin mõtlema. Olgugi, et need müüdid on nii vanad, peegeldavad nad nii hästi inimese elu ka praegu. Selleks, et me jõuaks päriselt sinna, kuhu me kuulume, peame loobuma mingitel hetkedel endale tutavlikest-mugavatest käitumisviisidest või maneeridest ja võib olla ka tooma mingi konkreetsema ohvri, et saada nö terveks ja täielikuks. Ma panin ka ennast sinna metafoori. Eneselegi ootamatult tabasin end mõttelt : armasta end sellisena, nagu Sa oled, mitte sellisena, nagu teised tahaks Sind näha. Ja mu süda täitis äärmine rahu. On vaja usaldust ja armastust, et saada iseendaks.