Young blood

Ma olen rahutu aga õnnelik. Ma tean, et seda ei saa mult keegi ära võtta. Nii tihti taban end tänaval kõndides mõttelt, et inimesed, kes mulle vastu jalutavad, arvavad ilmselt, et tegu on retardandiga, kellel naeratus eimillestki terve päev näos kinni on. See on nii naljakas, et me ei tea kunagi, mida mõtleb üks inimene. Sest me ei oska asju öelda. Inimesed on võtnud seisaku, kus teised ei peagi ju teadma, mida ma mõtlen või tunnen. Nad ei mõistaks ju? Aga kuidas Sa tead, et ei mõistaks, kui Sa ei ole midagi öelnud. Me õpime rääkima, aga kasutame seda oskust nii tühiselt. Seal, kus vaja midagi välja öelda, me asendame sõnad rumalate tegude, hoiakute ja veel rumalamate sõnadega. On vist nii? Ja siis räägime, kuidas see on inimlik? Kuidas me ei taha ju lollid näida või haiget saada või teha.. Ei, ma ei usu, et inimlikkuse osa võiks olla endasse peitumine ja ma usun, et rumalad teod ja sõnad jätavad meist palju rumalama mulje kui üks siiras avaldus seda teha võiks. Oleme mingis mõttes nagu kohas, kus siirad tundeavaldused viivad ever so famous "that awkward moment" ini. Liis. Mu Liis. Sa oled geenius.